Silver Sternfeldi sõnul on hasartmängusõltuvus Eestis endiselt tabuteema, kuigi probleem puudutab suurt hulka inimesi. Uuringute järgi kuulub riskirühma ligikaudu 11% ehk umbes 110 000 inimest vanuses 16–74 aastat, kellest hinnanguliselt 20 000 võivad olla patoloogilised sõltlased.

„Inimesed hakkavad abi otsima enamasti alles siis, kui olukord on juba väga halb. Näeme suhete purunemisi, perekondade lagunemist, kaotatud vara ja suitsidaalsust. Need on väga kurvad lood,“ rääkis ta „Vikerhommikus“. Sõltuvus ei puuduta ainult mängijat ennast, vaid kogu tema lähedaste ringi. Sageli püüavad pereliikmed olukorda parandada võlgu kinni makstes või raha andes, kuid sellega võivad nad sõltuvust hoopis süvendada.

Keegi pole kaitstud

„Sõltuvuskäitumine võtab kogu meie elu üle, kogu meie aja ja kogu meie tähelepanu. Inimene mõtleb pidevalt, milliseid panuseid teha, kuidas kaotatud raha tagasi võita või oma rahalist olukorda parandada,“ selgitas ta.

Kõige suuremas riskirühmas on uuringute järgi vallalised 30ndates mehed, kuid Sternfeldi sõnul ei säästa sõltuvus tegelikult ühtegi ühiskonnagruppi. „Meie keskusesse jõuavad inimesed igast vanusest ja sõltumata soost. Ei saa öelda, et keegi oleks selle eest kaitstud,“ ütles ta.

Probleemi süvendab hasartmängude üha lihtsam kättesaadavus internetis. Lisaks viitavad rahvusvahelised uuringud sellele, et eriti spordiennustuste puhul tunnevad inimesed järjest suuremat survet panuseid teha ning sporti ei naudita enam üksnes mängu enda pärast.

Sternfeld leiab, et ühiskond peaks hasartmängusõltuvusest rohkem rääkima. Riik kogub hasartmängudest ligikaudu 60 miljonit eurot maksutulu aastas ning osa sellest tuleks suunata sõltuvusprobleemidega inimeste abistamisse.

Ohtudest peab rohkem rääkima