“Naiskodukaitse on Kaitseliidu naisorganisatsioon, kuid kui Kaitseliit on peamiselt sõjalisele riigikaitsele pühendunud, siis Naiskodukaitses käsitletakse riigikaitset laiemalt ” ütleb hiljuti etnoloogia erialal bakalaureusetöö kaitsnud Ulvi Karu. Piltlikult öeldes tähendab see nii vormis metsas müttamist kui ka supikeetmist, kuid nende kahe vahele mahub Karu sõnul lai valik tegevusvaldkondi – alates meditsiinist, side- ja staabitööst ning evakuatsiooni toetamisest kuni elanikkonna kriisivalmiduse tõstmiseni välja.
Vajadus sedasorti teadmiste järele tõusis tugevalt päevakorda alates 24. veebruarist 2022, mil Venemaa alustas täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Ise juba üle 20 aasta Naiskodukaitse ridadesse kuuluva Karu sõnul tõi see kaasa varasemast märksa suurema liitumiste laine. “Ei pronksiöö, Gruusia sõja ega Krimmi annekteerimise ajal kasvanud Naiskodukaitse liikmeskond varasemate aastatega võrreldes märkimisväärselt. Seevastu 2022. aastal tõusis liikmete arv enam kui kolmandiku võrra,” meenutab ta.
Oma hiljuti kaitstud bakalaureusetöös uuris Karu alates 2022. aastast Naiskodukaitsega liitunute motivatsiooni, hinnangut oma kriisivalmidusele ja arusaama enda rollist kriisi korral. Selleks tegi ta kümme üksikintervjuud vähemalt 35-aastaste Ukraina sõja ajal liitunud naistega Tartu ringkonnast. “Eeldasin, et selles eas tehtud otsused on üldjuhul põhjalikult läbi mõeldud. Inimestel on selleks ajaks juba harjumused välja kujunenud ning suuri muutusi ei võeta enam nii kergesti ette,” märgib Karu.
Oskused ja ärevus
Ukraina sõda võis võrreldes varasemate Venemaa provokatsioonide ja rünnakutega naaberriikide vastu ajendada inimesi rohkem Naiskodukaitsega liituma mitmel põhjusel. Esiteks algas sõda Eesti jaoks väga sümboolsel päeval ehk 24. veebruaril.
“Teiseks, varasemad sündmused polnud kas nii pikaajalise mõjuga, näiteks Pronksiöö, või nende aktuaalsus vaibus ajapikku, nagu näiteks Gruusia sõja ja Krimmi annekteerimise puhul,” võrdleb Ulvi Karu. Ukraina sõda oli seevastu kogu aeg•
•
More tugevalt pildil ja tõstis kodanikuaktiivsust veel muulgi viisil – inimesed annetasid Ukraina heaks ja otsisid erinevaid võimalusi oma panuse andmiseks.
Karu intervjueeritud naised tõid peamise liitumispõhjusena välja soovi omandada oskusi, mis aitaksid neil võimalikus kriisiolukorras ise paremini toime tulla ja oma lähedasi aidata. Eelkõige tunti puudust militaarsetest teadmistest, kuid sama oluline oli mõista, milline võiks olla nende roll riigikaitses ning kuidas nad saaksid kriisiolukorras panustada. “Üks mu uurimustöö olulisemaid tulemusi ongi, et tegu on naistega, kellel puudus varasem kokkupuude militaarvaldkonnaga,” tõdeb Karu.
Enamik intervjueeritutest tunnistas, et nad ei kujutanud militaarse organisatsiooniga liitumist varem ettegi. Sõjaline tegevus tundus neile pelutav ja üks liituja oli end seni pidanud pigem patsifistiks. “Nagu ütles üks 59-aastane naine: “Ma sain aru , et minu teadmistest ei piisa sellise maailmaga hakkama saamiseks”,” sedastab Karu.
Veel ajendas Naiskodukaitsega liituma kollektiivne sõjamälu: perekonnas räägitud sõjamälestused või küüditamiskogemused. Üks vastanutest liitus aga puhtalt sõjast tingitud ärevuse ajel, soovides leida viisi, kuidas oma hirmuga toime tulla. “Hirmu ajel tehtud otsused ei pruugi sageli olla pikaajalised ega püsivad. Tema aga sai oma ärevusele leevendust ja leidis Naiskodukaitses endale koha,” kirjeldab Karu.
Valmisolek lähedasi kaitsta
Mis alates 2022. aastast Naiskodukaitsega liitunud naiste oskustesse puutub, oli paljudel neist juba varasemast teatav kriisivalmidus olemas. “Nende hulgas oli inimesi, kes olid tegelenud matkamisega. See tähendab, et neil oli olemas matkavarustus, mis on suuresti ka kriisivaru,” sõnab Ulvi Karu. Sellest hoolimata leidsid kõik vastajad, et nad on Naiskodukaitsest teadmisi ja oskusi juurde saanud.
Intervjuudes tuli juttu ka väljakutsetest õppustel. “Enamik tunnistas, et relvaõpe ja sõdurioskuste väljaõpe tundusid alguses pelutavad, aga kõik said nendega hakkama ja mõlemad õpped pälvisid kiidusõnu,” sedastab Karu. Kohustusliku baasväljaõppe järel on võimalik spetsialiseeruda juba endale huvipakkuvale suunale.
“Naiskodukaitse eesmärk on, et igal tegevliikmel on oma üks kindel kriisiroll ja valmidus seda vajadusel täita,” täpsustab Karu. Pea kõik intervjueeritud olid selleks ka valmis, vaid üks liige, kellel olid väikesed lapsed, plaanis sõja tekkimisel võimalusel lahkuda, kuna ta ei tahtnud, et lapsed sõja jalgu jääksid.
Enamikul vastanutest samas perekohustuste ja riigikaitselise tegevuse vahel vastuolu ei tekkinud. Ohuolukorra tekkides tegeletakse esmalt oma perega: mees, lapsed ja ämm pannakse auto peale ning saadetakse turvalisse kohta. Seejärel kavatsesid vastanud naised minna oma rolli täitma. “See näitab, et nad nägid riigikaitset laiemalt. Valmisolek on ka oma lähedaste eest hoolitsemine, sest see võtab riigilt koormust vähemaks,” tõdeb Karu.
Liiati oli vastajate seas palju neid, kellel lapsed juba suured ja kodust lahkunud. Tekkinud tühimikku aitas täita Naiskodukaitse. “Tahan veel välja tuua, et kaks üle 50-aastast naist läksid uuesti õppima. Üks tunnistas, et Naiskodukaitse on tõstnud ta enesekindlust, et ta üldse söandas sellise sammu ette võtta. Teist innustas õppima minema tema ametikoht Naiskodukaitses See on hea näide sellest, kuidas Naiskodukaitse on aidanud naistel tõsta usku iseendasse ja oma võimetesse ning avanud uusi perspektiive,” lisab Karu.
“Ma olen siin ja jään siia”
Ulvi Karu liitus ise Naiskodukaitsega üle 20 aasta tagasi hoopis teistsuguses, rahuaja kontekstis. Teda ajendasid liituma soov tegutseda ja kerge adrenaliinisõltuvus, mis said tuge Naiskodukaitsesse kuuluva tuttava õppuste kirjeldustest. “Nägin toona Naiskodukaitses pelgalt võimalust arendada oma füüsilist ning vaimset vastupidavust ja osaleda põnevatel õppustel. Ajapikku hakkas tekkima ka teadmine, et see on riigikaitseliselt oluline,” meenutab ta.
Arusaam oma tegevuse tähtsusest riigikaitses kujunes temas seega alles organisatsioonis tegutsedes. Selle aja jooksul on Karu kuulunud erinevate tasandite juhatustesse, aidanud õppusi läbi viia ning tegutsenud vabatahtliku instruktorina.
“Tegelikult polegi niivõrd oluline see, mille pärast sa organisatsiooniga liitud, vaid see, mille pärast sa sinna jääd,” osutab ta nii endale kui ka oma töös uuritud naistele. Kõik uuringus osalenud naised on samuti tänini Naiskodukaitse ridades. Jäämise põhjustena tõid nad muuhulgas välja ühtekuuluvustunde ning võimaluse end pidevalt arendada.
Sestap näeb Karu oma töö väärtusena Naiskodukaitsele mõttekohti, millistele sõnumitele Naiskodukaitse tutvustamisel rõhuda “Inimestel oli hästi vastandlikke stereotüüpe: osad kartsid, et organisatsioon on liiga militaarne, teised pidasid seda mõttetuks leemekulbi liigutamiseks. Osa ei teadnud sellest enne üldse midagi,” meenutab ta. Töö valguses tasuks Karu sõnul rääkida näiteks elanikkonnakaitsest ja kriisivalmidusest.
Kõige enam jäi talle meelde vastaja, kes kirjeldas, kuidas tundis end 24. veebruaril 2022 Eestis olles pigem rahulikuna. Küll aga tabas sama inimest paanika 2014. aastal Krimmi annekteerimise ajal, mil ta viibis Lõuna-Ameerikas. “See oligi meeldiv üllatus, et inimesel tekkis paanika Eestist eemal olles – et ta ei saa kriisi ajal olla Eestis ja tegutseda või et ta ei saa tagasi tulla. Eestis olles tekib aga tunne: “Ma olen siin ja jään siia”,” sedastab Karu.
Ulvi Karu kaitses etnoloogia alal bakalaureusetöö “Kui me ise ei kaitse oma kodumaad, ega siis keegi teine seda ka ei tee”: kodanikuvastutus ja kriisivalmidus Naiskodukaitse näitel” 4. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas Tartu Ülikooli etnoloogia teadur Keiu Telve.