Tallinna Tehnikaülikooli doktorant Merle Dorsch uurib, kuidas muuta ränivetikate kasutamine tõendusmaterjalina rahvusvaheliselt usaldusväärsemaks ning kus neid saaks lisaks uppumisjuhtumite uurimisele kasutada. 

Kui inimene hingab vett sisse enne surma, võivad vees leiduvad ränivetikad sattuda kopsudesse ning vereringe kaudu ka teistesse organitesse. Nende olemasolu ja koosseis võivad anda uurijatele juhtunu kohta väärtuslikku lisateavet.

Ränivetika omadused võimaldavad neid kasutada laiemalt kui ainult uppumisjuhtumites. Dorsch uurib näiteks nende püsimist riietel ja muudel tekstiilidel. Näiteks võib kahtlustatava riietelt või muudelt tekstiilidelt leitud ränivetikate võrdlemine kuriteopaigalt kogutud proovidega aidata hinnata, kas inimene võis seal viibida. Ehk siis võivad ränivetikad aidata hinnata, kas koht, kust surnukeha leiti, vastab võimalikule uppumiskohale või on surnukeha vahepeal ümber paigutatud.

Samas ei saa ränivetikate analüüsi käsitleda iseseisva tõendina. Küll aga võib ränivetikate test olla üks võimalik lisateabe allikas. Tulemusi tuleb tõlgendada koos teiste tõendusmaterjalide ja patoloogiliste leidudega.

Kuigi ränivetikate kasutamisel kohtuekspertiisis on pikk ajalugu, ei kasutata seda meetodit kõikjal ühtemoodi. Üks põhjus on ühtsete tööprotokollide puudumine. Tuleb ka arvestada, et vetikaanalüüs üksi ei ole veel iseseisev tõend, vaid väärtuslik lisakild, mida patoloogid tõlgendavad koos teiste leidudega.

Laiemat ja ühtsemat kasutamist pidurdab praegu rahvusvaheliste tööprotokollide puudumine ning asjaolu, et paljud vetikaliigid on mikroskoobi all sedavõrd sarnased, nõudes uurijatelt suurt vilumust ja erialateadmisi. 

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.