Mootorsõidukimaksu kehtestamine ja sellele järgnenud agressiivne sissenõudmislaine näitavad ilmekalt, kuidas valitsuskoalitsioon on kaotanud igasuguse inimlikkuse ja õiglustunde.
Valitsuse tekitatud eelarveauke lapitakse tavaliste inimeste rahakoti arvelt, muutes auto omamise kuriteoks ja selle võla patuks. Seadusi ja makse surutakse läbi kuivade tabelite põhjal, kuid nende täitmist nõutakse meetoditega, mis meenutavad pigem karistusoperatsiooni omaenda rahva vastu kui kodanikukeskset riigivalitsemist.
Kogu see nõiaring algab valitsuse teadlikult loodud regionaalsest ülekohust. See maks kirjutati valmis Stenbocki kabinettides, kus elatakse veendumuses, et sõiduk on mugavus- või luksuskaup, mille saab muretult asendada bussi, trammi või jalgrattaga.
Väljaspool pealinna kuldset ringi, Eesti maapiirkondades, on reaalsus aga hoopis teine. Seal ei ole auto staatuse sümbol, vaid ainus elupäästja – vahend, millega pääseb poodi, arsti juurde, tööle või lasteaeda. Maainimesel puudub valitsuse poolt jutlustatud võimalus valida säästlikku elektriautot, sest selleks pole maapiirkondades ei raha ega laadimistaristut. Inimene on pandud sundseisu, kus ta peab sõitma töökindla, raskema ja sageli vanema diiselautoga, et mudastest ja tuisustest teedest üldse läbi pääseda. Valitsus aga karistab teda selle sundseisu eest kõige rängemalt, maksustades auto massi ja süsihappegaasi heitmeid viisil, mis muudab maaelu rahaliselt võimatuks.
Veelgi absurdsem on viis, kuidas valitsus seda ebaõiglast maksu sisse nõudma on asunud. Vaevalt sai juunikuine maksetähtaeg mööda, kui valitsuse suunisel alustati tuhandete inimeste pangakontode massilist arestimist. Protsess on muudetud täielikult automaatseks, välistades igasuguse inimliku kontakti või olukorra kaalumise. Kui teade jääb elutempo, haiguse või lihtsalt murede tõttu märkamata, ei järgne sellele inimlikku hoiatust, vaid riigivõimu digitaalne käsi läheb otse kodaniku privaatsfääri – tema pangakontole.
Kõige näitlikumalt ilmneb valitsuse hoolimatus summades, mille pärast neid repressioone rakendatakse. Süsteem ei kõhkle arestimast inimese kontot mõnekümne või isegi vähem kui kümne euro suuruse automaksuvõla tõttu. Kulutatakse tohutult avalikku ressurssi ja energiat, et panna tavalise tööinimese või pensionäri igapäevased rahalised tehingud lukku ühe kohvitassi hinna pärast.
Kui konto on arestitud, kaasneb sellega sageli ka käsutamise keelumärge varale. See tähendab, et hätta jäänud inimene ei saa oma autot isegi maha müüa, et sellest riiklikust koormisest vabaneda. Valitsus lukustab oma kodaniku nõiaringi, kus maksta ei jõua, aga lahendust otsida ka ei lubata.
Selline asjade korraldus ei ole märk targast majanduspoliitikast, vaid tavalise inimese teadlikust kottimisest. Kui riigieelarve puudujääke lapitakse meetoditega, mis halvavad väikesepalgaliste ja maapiirkondade elanike igapäevase toimetuleku ning võtavad neilt liikumisvabaduse, on valitsus milleski väga põhimõttelises ebaõnnestunud.
Kodanik ei tohiks olla oma riigi juhtide jaoks pelgalt lüpsilehm, kelle iga sammu ja sundvalikut maksustatakse ning kelle eksimusi karistatakse kohese finantsilise blokeerimisega. Praegune maks ja selle agressiivne sissenõudmine näitavad, et usaldus riigi ja kodaniku vahel on asendunud valitsusepoolse sunniga, kus võitjaks jääb alati Stenbocki poliitiline suva, mitte päris inimene.
Rainis Lipstok