Eesti nõukogude kirjanduse dekaad Moskvas 1950. Vasakult paremale: Hans Leberecht, Aira Kaal, Erni Hiir, Mart Raud, Juhan Smuul, Debora Vaarandi, Felix Kotta, Eduard Männik, Johannes Feldbach, Max Laosson, Magnus Mälk, Ilja Amurski, Aleksander Kelberg, A. Sokolov, T. Tomberg, August Alle.Foto: Eesti Kirjandusmuuseum/«Kreutzwaldi sajand»
Loe kokkuvõtet
Mai lõpus 1950 vuras Tallinnast Moskva poole erirong. Sellel olid paarkümmend eesti kirjanikku, suur segakoor, rahvatantsijad ning hulk kommunistliku partei tegelasi. Sihtkohaks oli stalinliku impeeriumi süda, kuid sõidu põhjuseks midagi enamat kui lihtne kultuurireis. Algamas oli Nõukogude Eesti kirjanduse dekaad – kümnepäevane range ideoloogilise kontrolli tähe all kulgenud suursündmus, mis pidi näitama, et äsja märtsipleenumi tules puhastatud Eesti NSV on valmis tõestama oma jäägitut lojaalsust Moskvale.
Nõukogude Liidus polnud kultuur pelgalt autori loomeinitsiatiivi tulemus, vaid osa ideoloogia juurutamisest. Stalini kuulsat maksiimi kasutades pidid kirjanikud olema «inimhingede insenerid», kelle ülesanne oli ehitada sotsialismi ning kujundada uut nõukogude inimest.
/nginx/o/2026/06/22/17736742t1hec85.jpg)