Peaminister Kristen Michali värskeim esinemine pärast kohtumist presidendiga on õpikunäide poliitilisest küünilisusest. Olukorras, kus valitsuse reitingud on kolinal põhjas ja rahva usaldus sulanud nagu kevadine lumi, haaras valitsusjuht õlekõrrest ja teatas reipalt: majandusest tuleb häid uudiseid ja töötus on „ajalooliselt madalal“. Tere tulemast paralleelreaalsusesse, kus teiste higi ja vaev vormistatakse Stenbocki maja töövõiduks.
Kui riigipea Alar Karis peaministri madala toetuse tõttu vaibale kutsus, ei näinud me riigijuhti, kes puudujääke tunnistaks. Selle asemel nägime poliitikut, kes oli valmis end ehtima esimeste ettejuhtuvate sulgedega. Sel hommikul juhtusid nendeks olema Eesti Töötukassa värsked numbrid, mis näitasid registreeritud töötuse langust 5,7 protsendini.
Michal ei viivitanud sekunditki. See number kleebiti kohe valitsuse rinnale nagu teenetemärk, millega õigustada uusi makse ja kärpeid. Sõnum oli selge: „Vaadake, me teeme õiget asja!“
Reaalne elu versus poliitiline statistika
Kuid vaatame nende sulgede taha. Kas töötus vähenes tänu sellele, et valitsus lõi geniaalse majanduskeskkonna? Ei. Töötus vähenes eelkõige seetõttu, et Eesti ettevõtjad ja tavalised tööotsijad on viimaste aastate ränkadest kriisidest läbi närinud vaatamata valitsuse tegevusele, mitte tänu sellele.
Inimesed, kes kaotasid töö tööstuses või teeninduses, ei jäänud riigi toetusele lootma. Nad õppisid ümber, nõustusid madalama palgaga või võtsid vastu positsiooni, mis jäi nende kvalifikatsioonist allapoole, et peret toita. See on Eesti inimese jonn ja ellujäämisinstinkt, mille vilju peaminister nüüd Kadrioru lossi ees meediamikrofonidesse esitleb. Valitsusel puudub igasugune teene selles, et kaubandus- ja tööstussektor on suutnud end uuesti käima tõmmata.
Mida peaminister meile ei ütle
Populistliku retoorika põhireegel on rääkida poolt tõde ja vaikida maha ülejäänu. Michal unustas oma edulugu vürtsitades mainida Töötukassa raporti teist, palju valguskartlikumat poolt.
Sama statistika, millega peaminister kekutab, karjub tegelikult ohumärkidest.
Vabu töökohti jääb tegelikult vähemaks. Turg ei õitse, vaid tõmbub kokku. Konkurents on muutunud ebainimlikuks. Finants- ja IT-sektoris ootab ühele töökohale pääsemist üle saja inimese. Tippspetsialistid ja juhid on sunnitud kandideerima kuude kaupa, põrgates vastu suletud uksi.
Aga nendest inimestest peaminister ei räägi. Nende mure ei sobi kokku narratiiviga sellest, kuidas valitsuse kindlakäeline juhtimine meid helgesse tulevikku viib. Juhtide kriis ja noorte kõrge töötus vaikitakse maha, sest see rikkuks ilusa fassaadi.
Edulugude erastamine peab lõppema
See ei ole esimese korra nähtus, kus Reformierakonna juhitud valitsus erastab positiivseid trende. Kui inflatsioon langeb ülemaailmsete turuhindade rahunemise tõttu, on see valitsuse teene. Kui tööturg näitab elumärke tänu erasektori paindlikkusele, on see valitsuse teene. Aga kui majandus langeb ja maksud hinges kinni tõmbavad, siis on süüdi „keeruline väliskeskkond“ või eelnevad otsustajad.
Kristen Michali katse kasutada kuiva ja poolikut tööturustatistikat poliitilise kilbina on läbipaistev. See on solvang igale ettevõtjale, kes maksutõusude laviinis ellu jääda üritab, ja igale tööotsijale, kes praegusel jahenenud turul koha eest võitleb.
Lõpuks loevad reaalsed teod, mitte osav andmetega manipuleerimine. Tööturu paranemise au kuulub eranditult neile, kes teevad rasket tööd ja hoiavad Eesti majandust elus – Stenbocki maja roll on sel rasket teekonnal olnud parimal juhul pealtvaataja oma, halvemal juhul aga jalgu jääja.
Rainis Lipstok