Juhtus see, mis juhtuma pidi. Peaminister Kristen Michal sai Türgi presidendilt Erdoğanilt kingituseks ehtsa .357 Magnumi revolvri. Kuuelasuline, haruldane, puidust karbis – tõeline tippkohtumise sümbol.
Aga kus on kingitus praegu? Loomulikult Ankaras saatkonna seifis, sest peaministril pole relvalubagi. See on täiuslik, lausa kosmiline metafoor sellele, kuidas meil praegu riiki juhitakse: püss on võimas, aga pauku teha ei saa.
NATO ja suured sõnad
Alustame sellest kõige suuremast relvast – meie välispoliitikast. Michal käib ringi, selg sirge, ja pillub NATO tippkohtumistel lubadusi vasakule ja paremale. Eesti on kaitstud, liitlased on kohal, meie panus vankumatu! Me justkui sihiksime liitlaste suunas oma peaministri-Magnumiga.
Kodus aga selgub karm tõde. Kui on vaja reaalselt tegutseda, laskemoona osta või midagi otsustada, on vastus alati sama: „Vastutaval hoiul.“ Lubadused on kenasti diplomaatilises kohvris luku taga, aga kodumaal krõbistame endiselt tühja päästikuga. Meil on paberil maailma parim kaitseplaan, aga reaalsuses loodame, et vaenlane sureb naeru kätte, kui me talle saatkonnast kingitud puidust karpi näitame.
Maksusüsteem – pauk summutiga
Ja siis on meil rahandusminister Jürgen Ligi, see meie poliitika igavene füüsikaõpetaja, kellega koos Michal meie maksusüsteemi ümber ehitab. Kui te arvasite, et Erdoğan kinkis Michalile revolvri selleks, et teha riigieelarvesse üks korralik, puhastav pauk, siis te eksisite. See revolver on mõeldud hoopis maksumaksja suunas sihtimiseks.
Michal ja Ligi ei tee sisulisi reforme – nad tühipaugutavad: lubati solidaarset riigikaitsemaksu. Saime segase ettevõtete tulumaksu, mis meenutab vana püssirohu uuesti leiutamist. Majandus saab pihta, aga eelarveauk jääb ikka alles.
See on nagu katse laadida Magnumit hernestega. Pauk on kõva ja Ligi nägu on kuri, aga reaalsuses ei muutu midagi paremaks. Ainult rahval on taskud tühjemad ja pea valutab sellest pidevast paugutamisest.
Relvaluba või muuseum?
Peaminister ise ütles tabavalt: „Ei saa välistada, et mul tuleb selleks relvaluba teha või siis see muuseumisse väärikalt hoiule anda.“
Vaadates seda, kuidas valitsus praegu majandust ja makse juhib, tundub muuseumiidee kõige kindlam. Sinna võiks peaminister viia mitte ainult Türgi revolvri, vaid ka oma valmislubadused ja Ligi viimased maksuideed. Eksponaadi nimeks võiks panna: „Eesti majandusime – püss oli, aga pauku ei tulnud.“
Seniks jääb meile aga üleva meeleoluga oodata, millal Michal oma kiiremad asjatoimetused kodumaal tehtud saab. Sest enne, kui maksumaksjal on viimane püksirihm koomale tõmmatud, ei ole ju aega selliste pisiasjadega nagu päris relvad tegeleda. Meie paugutame edasi. Tühjalt, aga uhkelt.
Rainis Lipstok