Vastsündinud läbivad haiglas sageli valulikke protseduure: vereproove, süste, kanüüli paigaldamist või hingamisteede aspireerimist. Tartu Ülikoolis kaitstud Airin Treiman-Kiveste doktoritöö näitab, et Eesti haiglate õed peavad imikute valu leevendamist oluliseks, kuid valu hindamine ei ole sageli süsteemne ning vanemate juhendamine sõltub suuresti konkreetse töötaja kogemusest. Samal ajal soovivad vanemad ise rohkem teavet ja kindlustunnet, et oma last valulike protseduuride ajal aidata.
Uuring hõlmas 111 neonatoloogia- ja intensiivraviõde, 189 lapsevanemat ning lisaks intervjueeriti 12 lapsevanemat nende kogemuste kohta.
Treiman-Kiveste sõnul jäi talle juba aastaid tagasi silma, et kuigi haiglates räägitakse palju ravimitest, pööratakse märksa vähem tähelepanu sellele, kuidas valu üldse hinnata ja kuidas seda lihtsate võtetega vähendada.
“Kui me operatsioonijärgset valuravi juhendit tegime, tekkis tunne, et me ei ole rääkinud valuskaaladest ega ravimiteta valu leevendamisest. Ometi on just need vastsündinute puhul väga olulised,” lausus ta.
Valu ei kao lihtsalt ära
Veel paarkümmend aastat tagasi arvati, et vastsündinud ei tunne valu samamoodi nagu vanemad lapsed. Praeguseks on teadus selle seisukoha ümber lükanud. Doktoritöö kirjeldab, et enneaegsed ja õigel ajal sündinud lapsed aktiveerivad valu korral peaaegu samu ajupiirkondi nagu täiskasvanud. Korduvad ravimata valukogemused võivad muuta aju arengut, langetada hilisemat valuläve ning suurendada ärevuse, käitumis- ja arenguhäirete riski.
Treiman-Kiveste rääkis, et ekslik on arvata nagu ei jätaks varased valukogemused mällu jälge. “Need valulikud protseduurid jätavad oma jälje veel arenemata ajju. Hiljem võib laps tunda valu tugevamalt kui inimene, kellel selliseid kogemusi ei ole olnud,” kirjeldas ta.
Tema sõnul võivad intensiivravis viibivad enneaegsed lapsed läbida ühe ööpäeva jooksul mitu valulikku protseduuri ning haiglaravi jooksul koguneb neid sadu.
Õed usaldavad rohkem kogemust kui valuskaalasid
Üks doktoritöö üllatavamaid tulemusi puudutab valu hindamist. Kuigi enamik õdesid peab valu hindamist oluliseks, kasutavad nad standardseid valuskaalasid harva.
Uuringus leidis 71 protsenti õdedest, et valu hindamine mõjutab otseselt valu leevendamist. Samas ütles 61 protsenti vastanutest, et nad suudavad vastsündinu valu usaldusväärselt hinnata ka ilma ühegi valuskaalata. Üle poole ehk 56 protsenti arvas koguni, et valu süstemaatiline dokumenteerimine ei ole vajalik.
Ka teadmised rahvusvaheliselt kasutatavatest valuskaaladest osutusid tagasihoidlikuks. Näiteks tundis vastsündinute NIPS-i valuskaalat põhjalikult vaid 13 protsenti õdedest ning enamik ei kasutanud seda igapäevatöös.
NIPS (lühend ingliskeelsest nimetusest Neonatal Infant Pain Scale) on vastsündinute ja imikute valuhindamisskaala. Seda kasutavad meditsiinitöötajad laialdaselt enneaegsete ja sünnitähtajal sündinud vastsündinute operatsioonijärgse ja protseduurilise valu hindamiseks.
Skaala hindab kuut erinevat käitumuslikku ja füsioloogilist tunnust. Näiteks hinnatakse lapse näoilmet: kas ta naeratab, on lõõgastunud või teeb grimassi, kas laps nutab ja milline see nutt on, kuidas laps hingab, milline on tema kehaasend jne.
Treiman-Kiveste hinnangul ei tähenda see, et õed valu ei märkaks. “Nad märkavad küll. Küsimus on selles, et hinnang põhineb sageli kogemusel. Aga kui kasutada ühtset valuskaalat, siis saavad kõik hinnata valu samadel alustel ning hiljem on võimalik ka vaadata, kas valu leevendamine tegelikult toimis,” ütles ta.
Probleem algab juba töökorraldusest. Uuring näitas, et ligi neli viiest õest ei teadnud oma osakonnas kehtivatest valuravi juhenditest ning üheksa õde kümnest polnud eelneva aasta jooksul saanud imikute valu käsitlevat täienduskoolitust. Kirjalikud juhised lapsevanematele olid olemas vaid üksikutes osakondades.
Kõige tõhusam valuvaigisti võib olla lapse enda vanem
Doktoritöö üks keskseid sõnumeid on, et paljud kõige tõhusamad valu leevendamise viisid ei vaja ravimeid. Rahvusvaheline teaduskirjandus näitab, et rinnaga toitmine, nahk-naha kontakt, lapse hoidmine toetavas asendis, õrn puudutus ja magusa suhkrulahuse manustamine enne protseduuri vähendavad märgatavalt imikute valureaktsiooni.
Eriti tõhusad on meetodid, kus mitu meelt saavad korraga rahustava stiimuli, näiteks rinnaga toitmisel toimivad samaaegselt ema südamelöögid, lõhn, hääl, puudutus ja rinnapiim.
“Kui laps on rinnal, siis mõjuvad koos ema lõhn, südamelöögid, puudutus ja rinnapiim. See on tegelikult üks kõige tugevamaid valu leevendamise meetodeid,” sõnas ta. Treiman-Kiveste sõnul jääb selliste võtete kasutamine aga sageli juhuslikuks ning sõltub sellest, kas lapsevanem oskab ise abi pakkuda või kas õde teda selleks julgustab.
Vanemad tahavad aidata, kuid ei tea alati, kuidas
Kõige selgem vastuolu tuli doktoritöös välja siis, kui võrreldi õdede ja lapsevanemate hinnanguid. Õed leidsid valdavalt, et nad juhendavad vanemaid enne valulikke protseduure piisavalt. Vanemate kogemus oli aga vastupidine.
Treiman-Kiveste sõnul ei tähenda see tingimata, et õed jätaksid juhendamata, vaid pigem seda, et vanemad ei pruugi saadud infot sellena tajuda. “Õed ise arvavad, et nad juhendavad vanemaid hästi, aga vanemad seda ei tunneta. Võib-olla öeldakse küll, et hoidke last niimoodi või pange käsi tema peale, aga ei selgitata, et see ongi teaduspõhine valu leevendamise meetod,” rääkis ta.
Doktoritöö intervjuudest selgus, et vanemad tahtsid enne protseduure teada palju enamat kui ainult seda, mida lapsega tegema hakatakse. Nad soovisid mõista, miks protseduur on vajalik, kui kaua see kestab, kui valus see võib olla ning mida nad ise saavad teha, et last aidata. Samuti soovisid nad, et õde ütleks neile selgelt, millist rolli neilt oodatakse.
Mitmed vanemad kirjeldasid, et nad tundsid end protseduuri ajal pigem pealtvaatajana. “Lapsevanem ei pea aga olema lihtsalt pealtvaataja. Ta peab teadma, mis on tema roll protseduuri ajal,” rääkis Treiman-Kiveste.
Doktoritöö järgi ei suurenda vanemate kaasamine üksnes lapse turvatunnet. Teaduskirjanduse põhjal vähendab see ka lapse valu, tugevdab vanemate enesekindlust ning parandab usaldust tervishoiusüsteemi vastu. Samas jääb vanemate osalemine paljudes haiglates tagasihoidlikuks, sest neil puuduvad teadmised, kogemus või piisav julgustus tervishoiutöötajate poolt.
Mõnikord piisab väga lihtsatest võtetest
Treiman-Kiveste rõhutab, et kõige tõhusamad valu leevendamise meetodid ei ole keerulised ega kallid. Sageli piisab sellest, kui protseduuriks valmistutakse paar minutit varem. Näiteks tuleb suhkrulahus anda lapsele enne protseduuri, mitte selle ajal. “See peab olema kaks kuni kolm minutit enne protseduuri. Alles siis jõuab toime avalduda,” märkis ta.
Sama kehtib rinnaga toitmise kohta. “Kui lapsele tehakse näiteks vaktsiin, võiks ta olla samal ajal rinnal. Sellisel juhul on ka õel mugav süsti teha ja laps tunneb vähem valu,” lausus ta.
Doktoritöö kirjanduse ülevaade kinnitab, et rinnaga toitmine, nahk-naha kontakt ja mitme rahustava stiimuli samaaegne kasutamine on ühed kõige tõhusamad ravimitevabad valu leevendamise viisid. Kõige parema tulemuse annavad kombineeritud meetodid, kus laps tunneb korraga vanema puudutust, kuuleb tuttavat häält ning saab rinnapiima või magusat lahust.
Muutust ei vaja ainult vanemad
Doktoritöö autori hinnangul ei saa vastutust panna üksnes lapsevanematele. Selleks et nad saaksid oma last aidata, peavad haiglad looma selleks tingimused. Uuring näitas, et kirjalikud juhised vanematele olid olemas vaid vähestes osakondades ning enamik õdesid ei olnud viimase aasta jooksul saanud imikute valu käsitlevat täienduskoolitust. Samuti ei olnud paljud teadlikud osakonnas kehtivatest valuravi juhenditest.
Treiman-Kiveste hinnangul oleks vaja ühtseid juhiseid nii valu hindamiseks kui ka vanemate kaasamiseks. “Vanem saab oma last kõige paremini aidata. Aga selleks peab ta teadma, mida teha, ja keegi peab talle seda õpetama,” ütles ta.
Tema sõnul ei nõua suurem osa soovitatud muudatustest haiglatelt lisaraha ega uut tehnikat. “Need on enamasti organisatsioonilised muudatused, kuidas me õpetame õdesid, kuidas juhendame vanemaid ja kuidas me mõtleme lapse valule,” märkis ta.
Just suhtumise muutumist peab Airin Treiman-Kiveste doktoritöö kõige olulisemaks sõnumiks. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi peeti imikute valu paratamatuks või ebaoluliseks, siis tänapäevased teadmised näitavad, et iga tarbetu valukogemus võib mõjutada lapse arengut. Seetõttu peaks iga valulik protseduur olema tema sõnul võimalusel ennetatud, hinnatud ja leevendatud ning selles ei peaks tervishoiutöötaja kõrval olema pealtvaataja, vaid lapse enda vanem.
Airin Treiman-Kiveste kaitses 17. juunil doktoritööd “Infants’ procedural pain management with non-pharmacological methods in Estonian hospitals: parents’ and nurses’ perspectives” (“Imikute protseduurivalu leevendamine Eesti haiglates mittefarmakoloogiliste meetoditega: vanemate ja õdede vaatekoht”).