Viimastel aastatel on Eestis kadunud kindlustunne. Varem elasid inimesed samuti tagasihoidlikult, aga kui tööd tehti, siis saadi hakkama. Nüüd aga on toidupoes näha, kuidas kollaste soodussiltidega tooted kaovad lettidelt kiiremini kui kunagi varem ja ühe rohkemad on hädas arvete tasumisega, arutleb poliitik ja ettevõtja Siim Pohlak.
See, mida inimesed omavahel räägivad, erineb totaalselt sellest, mida kuulutab statistika või räägivad valitsuspoliitikud. Kui valitsus räägib edusammudest, majanduskasvust ja kindlates kätes Eestist, siis jäetakse ütlemata, et viimastel aastatel on elu paremaks läinud ainult neil, kes kuuluvad võimulolijate lähiringi või teenivad kasu riigi investeeringutest. Kõigil teistel läheb järjest keerulisemaks.
Inimesed on õigusega pettunud
Väljaspool Toompea koridore muretsevad inimesed aga hoopis ülikõrgete elektriarvete pärast, räägitakse, kui kalliks on läinud toit ja kütus ning kuidas pension või palk saavad enne kuu lõppu otsa. See ei ole normaalne olukord.
Ja inimesed, kes on terve elu tööd teinud, on õigusega pettunud. Olles aastaid oma riiki üleval hoidnud, peavad nad nüüd pealt vaatama, kuidas liberaalsed ja libekeelsed kobakäpad kogu riigi vaeseks valitsevad.
Eriti kurb on kuulata vanemaid inimesi, kes ütlevad: „Ega ma enda pärast muretse, aga lastest ja lastelastest on kahju.” Sellist lauset kuuleb Eestis ringi liikudes järjest rohkem.
Riigilt ei oodata imesid. Tahetakse lihtsalt ära elada nii, et ei peaks iga päev muretsema.
Praegu tundub aga liiga tihti, et valitsus elab mingis teises maailmas. Planeeritakse miljoneid siia ja sadu miljoneid sinna, kuid valitsusele palka maksev inimene vaatab samal ajal poes, kas kohvipakk jääb seekord riiulisse või saab veel ära osta.
Kerkivad hinnad ja paisuvad arved ei küsi, mis erakonda inimene valis. Need tulevad kõigile ühtemoodi, kahjuks ka neile, kes Reformierakonna või Eesti 200 maksukaose poolt ei hääletanud.
Kõige rohkem häirib inimesi tunne, et neid, kes on aastakümneid tööd teinud ja panustanud, vaadatakse nagu tülikat kuluartiklit. Pensionär on probleem, sest tema pensioni tõstmine maksab. Väikeettevõtja on probleem, sest temalt tahaks riik rohkem makse ja riigilõive kätte saada.
Lastega suurpere on probleem, sest neile peab rohkem peretoetusi maksma.
Maainimene on probleem, sest ta tahab normaalseid teid ja toimivat ühistransporti.
Minister soovitab selle peale rahval vähem viriseda ja konserve süüa.
Aga tegelikult hoiavad just needsamad inimesed Eesti elu koos. Need, kes peavad kõige kiuste kohalikku poodi. Need, kes kulutavad suure osa palgast tööle sõitmiseks. Need, kes kasvatavad maal loomi või harivad põldu. Need, kes teevad ehitustööd, või vanavanemad, kes hoiavad suurpere lapselapsi seni, kuni vanemad tööl on.
Eesti ei ole ainult startupid, Rail Baltic ja kallid PR-kampaaniad, millega avalikku arvamust mõjutatakse. Päris Eesti on inimesed, kes igal hommikul tööle lähevad või oma ettevõtet arendavad ja tahavad oma tööga normaalselt ära elada.
Töö tegemine peab ära tasuma. Pension tohi kaduda elektriarve ja paari poeskäiguga. Elekter peab olema sellise hinnaga, et talvel inimesed ei pea toas külmetama või ettevõtjaid oma firmasid kinni panema.
Kas see on palju tahetud? Ei ole, need kõik on täiesti mõistlikud ootused, mis inimestel oma riigile on. Kahjuks jääb mulje, et Eesti riiki juhitakse rohkem tabelite kui inimeste ootuste järgi. Statistika järgi võib kõik isegi viisakas paista, kuigi ka statistikat on viimasel ajal proovitud ilusamaks rääkida. Inimesed aga ei ela statistikas. Inimesed elavad päris elu.
Eesti ei ole ainult Tallinn
Maal on see eriti hästi näha. Väiksemates kohtades jääb järjest vaiksemaks. Poode, koole ja ettevõtteid pannakse kinni, bussid käivad harvemini ning noored lähevad ära, Tallinnasse või hoopis välismaale.
Aga Eesti ei saa olla ainult Tallinn. Eesti peab olema ka Raplamaa, Viru-, Võru-, Valga- ja Saaremaa. Kui maa tühjaks jookseb, jääb lõpuks vaesemaks terve riik.
Samamoodi ei püsi Eesti ilma kohalike ettevõtjateta. Suured rahvusvahelised firmad tulevad ja lähevad, aga kohalik ettevõtja jääb. Tema palkab kohalikke inimesi. Tema toetab kohalikke sündmusi. Tema hoiab väiksemates kohtades elu käimas.
Sellepärast peab riik lõpetama oma inimeste ja ettevõtete pitsitamise.
Elektri hind tuleb kontrolli alla saada ja energiakandjate maksukoormust vähendada. Ei ole normaalne, et oma riigis kardetakse talvel elektriarveid rohkem kui külma ilma.
Maksud ei tohi kasvada kiiremini kui inimeste võimalus toime tulla.
Ja kõige tähtsam, riik peab jälle oma inimeste poole hoidma. See pole ainult majanduslik küsimus, vaid ka julgeoleku alus.
Eesti inimesed ei ole laisad ega saamatud. Vastupidi. Meie inimesed on harjunud tööd tegema ja raskustega toime tulema. Aga ka kõige kannatlikumal inimesel tekib ükskord küsimus: kaua veel?
Tuleb kuulata neid, kes päriselt elu tunnevad
Asjad ei peaks nii olema, saaks palju paremini. Aga selleks peab riik lõpetama oma inimeste ja ettevõtjate elu keerulisemaks tegemise. Tuleb rohkem kuulata neid, kes päriselt elu tunnevad, mitte ainult neid, kes kirjutavad järjekordseid strateegiaid klaasist büroohoonetes.
Meil on olemas Eesti rahva jaoks loodud riik. Teeme sellest nüüd riigi, mis töötab päriselt Eesti inimeste heaks, riigi, kus on turvaline ja kus noored pered näevad perspektiivi lapsi kasvatada ja ettevõtjad oma äri arendada.
Praegu tundub liiga sageli, et riigitüüri on kaaperdanud väike seltskond, kes põrutab riigilaevaga uljalt karide poole ning ei oska enam ammu vaadata elu tavalise inimese või ettevõtja pilgu läbi.
Seda mustrit on nähtud mujal Euroopaski. Aastaid on inimesi liberaalsete jõudude poolt hirmutatud ja omavahel tülli aetud, et hoida võimult eemal rahvuskonservatiive ja tervet mõistust ning toetada süsteemi, mis muudab tavalise inimese elu järjest raskemaks.
Aga inimesed saavad sellest järjest rohkem aru ning poliitika mõjutamise relvad, eelkõige jõustruktuuride ebaõiglased ning ebaproportsionaalsed rünnakud on viimastel aastatel vähemalt Eestis paljastanud osa süsteemi tegelikust olemusest. Massiline pealtkuulamine, jälgimine ja maailmavaateliselt „kahtlaste” inimeste järele nuhkimine on Eestis jõudnud Nõukogude aja tasemele ja isegi ületab seda, sest digiajastu annab selleks kordades paremad võimalused, see kõik aga ei saa lõputult kesta, sest vastasel juhul jõuame varsti diktatuuri. Vaja on muutust.
Eestis on muutuse võimalus kätte jõudmas. Riigikogu valimisteni on jäänud loetud kuud. Teeme nendest valimistest päriselt parempöörde – mitte ainult sõnades, vaid sisuliselt ja tegudes, pöörde parema ja inimesekesksema Eesti Vabariigi poole.