Peeter Proos | Vanglaplaneet
USA More Esindajatekoja salastatud föderaalsete dokumentide deklassifitseerimise töörühm pidas 30. juunil avaliku kuulamise, mille keskmes oli CIA kurikuulus MK-Ultra programm. Kuulamisel teatas töörühma esimees Anna Paulina Luna, et CIA-st on leitud uued MK-Ultrat puudutavad dokumendid, mis on praegu deklassifitseerimisel. Samal ajal rõhutas ta, et MK-Ultra ei olnud lihtsalt kontrolli alt väljunud luureprogramm, vaid teadlik ja süsteemne valitsusoperatsioon, mille käigus allutati Ameerika kodanikke aastakümnete jooksul salajastele inimkatsetele nende teadmata ja nõusolekuta.
Kuulamise avas Luna sõnadega, et Ameerika avalikkus väärib täielikku ja ausat ülevaadet sellest, mida CIA MK-Ultra programmi raames tegelikult tehti. Tema sõnul ei olnud tegemist üksiku eksimuse ega läbikukkunud projektiga, vaid aastakümneid kestnud süsteemse operatsiooniga, mille käigus kasutati teadmata ja nõusolekuta katsealustena Ameerika kodanikke, vange, haiglapatsiente, veterane ning teisi inimesi. Katsetes kasutati muu hulgas LSD-d, elektrišokke, hüpnoosi, inimeste isoleerimist tavapärastest meeleärritustest ehk sensoorset deprivatsiooni ning psühholoogilist piinamist, et uurida võimalusi inimkäitumise ja teadvuse mõjutamiseks.
Luna avaldas, et mõni nädal enne kuulamist külastasid tema ja töörühma aseesimees Eric Burlison CIA peakorterit Langley’s, kus neile anti ülevaade hiljuti avastatud uutest MK-Ultrat puudutavatest dokumentidest. Tema sõnul tegeleb CIA praegu nende materjalide deklassifitseerimisega. Esialgse info kohaselt käsitlevad need eelkõige MK-Ultra raames tegutsenud dokumentide võltsimise programmi. Töörühma esimehe sõnul tehakse materjalid pärast salastatuse eemaldamist avalikkusele kättesaadavaks ning Kongress kutsub sõltumatuid uurijaid neid põhjalikult läbi töötama.
Kuulamisel rõhutati, et MK-Ultra tegelik ulatus jäi aastakümneteks varjatuks suuresti seetõttu, et 1973. aastal andis tollane CIA direktor Richard Helms korralduse hävitada programmi puudutavad dokumendid vahetult enne ametist lahkumist. Töörühma hinnangul hävitati sel viisil suurem osa tõenditest, mis oleksid võimaldanud toimunut põhjalikult uurida. Vaid neli aastat hiljem leiti juhuslikult seitse kasti valesti arhiveeritud finantsdokumente, mis paljastasid esimest korda programmi tegeliku ulatuse ning said aluseks 1977. aasta Kongressi uurimisele.
Säilinud dokumentide põhjal selgus, et MK-Ultra hõlmas vähemalt 149 alamprojekti, milles osales üle 80 ülikooli, haigla, vangla ja muu asutuse ning 185 valitsusvälist teadlast. CIA rahastas uuringuid sageli variorganisatsioonide kaudu, mistõttu ei teadnud kõik projektides osalenud teadlased ega asutused, kes tegelikult nende tööd rahastas. Dokumentidest ilmnes ka, et agentuur viis katseid läbi inimestega, kellelt ei olnud selleks teadlikku nõusolekut küsitud.
MK-Ultra käivitati ametlikult 1953. aastal külma sõja haripunktis, kui Ameerika Ühendriikide luureasutused kartsid, et Nõukogude Liit ja Hiina on välja töötanud inimeste mõtete ja käitumise mõjutamise meetodid. Programmi juhtima määrati CIA keemik Sidney Gottlieb, kelle ülesandeks sai leida viise ülekuulamistel vastupanu murdmiseks, mälu mõjutamiseks ning inimkäitumise kontrollimiseks. Selle eesmärgi nimel katsetati aastate jooksul muu hulgas LSD-d, hüpnoosi, erinevaid kemikaale, sensoorset deprivatsiooni ja teisi psühholoogilisi mõjutusmeetodeid.
Kuulamisel märgiti, et katsed ei piirdunud laboritega. Neid viidi läbi vanglates, haiglates, ülikoolides ja teistes asutustes nii Ameerika Ühendriikides kui ka välismaal. Tunnistajate sõnul kasutati katsealustena muu hulgas vange, psühhiaatriahaiglate patsiente, sõjaväelasi ja teisi inimesi, kellele manustati erinevaid aineid või rakendati muid mõjutusmeetodeid sageli ilma nende teadmata. Kongressi töörühma hinnangul rikkusid sellised katsed otseselt katsealuste põhiõigusi ning toimusid aastaid sisuliselt igasuguse sõltumatu järelevalveta.
Kuigi MK-Ultra olemasolu kinnitati ametlikult juba 1970. aastatel, rõhutati kuulamisel, et programmi eest vastutanuid ei võetud sisuliselt kunagi kriminaalvastutusele. Töörühma esimehe sõnul hävitati tõendid teadlikult, kuid selle eest ei mõistetud kellelegi vanglakaristust. Endine CIA direktor Richard Helms sai Kongressile valeütluste andmise eest 2000-dollarilise rahatrahvi ühes teises menetluses ning jätkas pärast ametist lahkumist riikliku pensioni saamist. Samal ajal ei saanud enamik MK-Ultra ohvritest USA More valitsuselt ametlikku tunnustust ega hüvitist neile tekitatud kahju eest.
Peamiste tunnistajatena astusid Kongressi ette ajaloolane ja kirjanik Steven Kinzer ning uuriv ajakirjanik Tom O’Neill, kes on aastaid uurinud MK-Ultra programmi ja selle võtmeisikuid. Mõlemad rõhutasid, et avalikkusele teada olev teave moodustab tõenäoliselt vaid väikese osa kogu programmist, kuna suurem osa dokumentidest hävitati juba 1973. aastal. Nende hinnangul võivad seni salastatud või tugevalt tsenseeritud materjalid anda tulevikus märksa terviklikuma pildi nii programmi ulatusest kui ka selle käigus toime pandud õigusrikkumistest.
Ühe tähelepanuväärsema tunnistuse esitas uuriv ajakirjanik Tom O’Neill, kelle sõnul ei vasta CIA 1977. aastal Kongressile antud väide, nagu oleks MK-Ultra olnud täielik läbikukkumine, kogu teadaolevale dokumentatsioonile. O’Neill kirjeldas, kuidas leidis UCLA arhiivist psühhiaater Lewis “Jolly” Westi kirjavahetuse MK-Ultra juhi Sidney Gottliebiga ning seni avalikkusele vähe tuntud uurimisaruandeid. Tema hinnangul viitavad need dokumendid sellele, et vähemalt osa programmi eesmärkidest võidi saavutada suuremal määral, kui CIA aastakümneid tunnistas.
O’Neilli sõnul sisaldas üks 1956. aastal koostatud raport kirjeldust katsetest, milles LSD-d kasutati koos hüpnoosiga. Tema sõnul väitis West raportis, et oli suutnud teatud juhtudel mõjutada katsealuste mälestusi nii, et nad meenutasid tegelike sündmuste asemel väljamõeldud sündmusi. O’Neill lisas, et Kongressile üle antud dokumentide hulgas oli sama raporti lühendatud versioon, millest need kirjeldused puudusid. Tema hinnangul viitab see võimalusele, et vähemalt osa MK-Ultra tulemustest jäeti 1977. aasta uurimise käigus Kongressi eest varjatuks.
Ajaloolane Steven Kinzer keskendus oma tunnistuses eelkõige MK-Ultra juhile Sidney Gottliebi rollile. Tema sõnul kujunes Gottliebi juhitud programmist üks Ameerika ajaloo kõige salajasemaid luureoperatsioone, mille käigus viidi läbi äärmuslikke inimkatseid nii Ameerika Ühendriikides kui ka välismaal. Kinzeri hinnangul on tänaseni teadmata, kui palju inimesi nende katsete käigus hukkus või raskeid tervisekahjustusi sai, sest suurem osa programmi dokumentidest hävitati ning paljud toimikud on endiselt osaliselt salastatud.
Üheks tuntumaks MK-Ultra juhtumiga seotud nimeks on CIA teadlane Frank Olson, kes hukkus 1953. aastal pärast kukkumist New Yorgi hotelli aknast. Ametliku versiooni järgi oli tegemist enesetapuga, kuid kuulamisel viitas ajaloolane Steven Kinzer, et juhtumi kohta leidub endiselt lahendamata küsimusi. Tema hinnangul võivad seni avalikustamata dokumendid aidata selgitada, kas Olsoni surm oli seotud tema kavatsusega MK-Ultra programmist lahkuda ja selle tegevusest rääkida.
Kuulamisel käsitleti ka Jack Ruby juhtumit, mis tõi arutellu ka John F. Kennedy mõrva. Uuriv ajakirjanik Tom O’Neill juhtis tähelepanu asjaolule, et pärast seda, kui Ruby tappis Lee Harvey Oswaldi, hindas tema vaimset seisundit psühhiaater Lewis West, kes oli seotud MK-Ultra projektidega. O’Neilli sõnul kohtus West Rubiga üksinda ning pärast seda kirjeldati Ruby käitumist raskelt psühhootilisena. Tunnistaja hinnangul väärib tähelepanu, et just MK-Ultraga seotud psühhiaater sattus ühe Ameerika ajaloo tuntuma kriminaalasja keskmesse.
O’Neill tõi esile, et West püüdis Ruby juhtumiga liituda juba vahetult pärast Oswaldi tapmist, kuid esialgu lükati tema soov tagasi. Hiljem lubati tal Rubyt vanglas üksinda uurida ning ta oli ainus psühhiaater, kellele selleks võimalus anti. See toimus pärast seda, kui kaheksa psühhiaatrit olid Ruby kohtuprotsessil vaimselt terveks ja kohtukõlblikuks tunnistanud. West väitis hiljem, et Ruby oli 48 tunni jooksul läbi teinud raske psühhootilise episoodi, millest ta enam ei taastu. Kui Ruby seejärel Warreni komisjoni ees tunnistusi andis, kirjeldati tema ütlusi seosetute ja segastena ning ülekuulamine katkestati.
Ajakirjanik juhtis tähelepanu ka sellele, et Westi avalikud väljaütlemised erinesid tema CIA-le koostatud dokumentidest. Kui West kinnitas omal ajal ajakirjandusele, et ei kasutanud LSD-d inimeste peal, siis O’Neilli leitud kirjavahetuse ja aruannete järgi kirjeldas ta MKUltra programmi raames katseid, mille eesmärk oli tekitada katsealustes amneesiat, segadust ja muid vaimseid häireid. Ühes 1956. aasta aruandes väitis West, et oli suutnud hüpnoosi ja ravimite abil asendada inimeste tegelikke mälestusi väljamõeldud sündmustega.
O’Neilli hinnangul tekitavad need asjaolud küsimuse, kas Westi roll Ruby uurimisel piirdus üksnes psühhiaatrilise hindamisega või võis sellel olla ka mõni muu eesmärk. Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et Warreni komisjoni kuulus endine CIA direktor Allen Dulles, kes oli omal ajal MKUltra programmi heaks kiitnud, ning komisjoniga oli seotud ka toonane CIA juht Richard Helms. O’Neill märkis, et komisjonile ei avaldatud, et West oli töötanud CIA lepingulise uurijana MKUltra programmi raames.
O’Neill käsitles oma tunnistuses ka Charles Mansoni juhtumit. Tema sõnul sattus Manson pärast vanglast vabanemist 1967. aastal San Franciscos samuti kokku psühhiaater Lewis Westi uurimisprojektiga ning viibis keskkonnas, kus uuriti narkootikumide, vägivalla ja grupikäitumise seoseid. O’Neilli sõnul ei saa väita, nagu oleks Manson olnud MK-Ultra programmi katsealune või osa mõnest salajasest operatsioonist, kuid tema hinnangul leidub piisavalt kattuvaid asjaolusid, mis õigustavad teema edasist uurimist.
Lisaks ajalooliste sündmuste uurimisele tõstatus kuulamisel küsimus, kas MK-Ultra-laadsed programmid võivad eksisteerida ka tänapäeval uuel tehnoloogilisel kujul. Kinzer rõhutas, et kui 1960. aastatel peeti meelekontrolli praktilist teostamist võimatuks, siis vahepeal on toimunud märkimisväärne areng neuroteaduses, tehisintellektis ja kübertehnoloogias. Samas toonitas ta, et tal puuduvad tõendid selle kohta, et Ameerika luureasutused viiksid praegu läbi MK-Ultra-sarnast programmi, ning kutsus Kongressi üles uurima, kas selliseid projekte tänapäeval üldse eksisteerib.
Kuulamise lõpetuseks kinnitas Luna, et Kongress jätkab nii uute MK-Ultra dokumentide avalikustamise kui ka programmi ajaloo uurimist. Tema sõnul kavatseb töörühm nõuda olemasolevatelt dokumentidelt salastatud lõikude eemaldamist ning uurida ka välisriikides toimunud võimalikke inimkatseid. Ta rõhutas, et eesmärk ei ole üksnes ajalooliste sündmuste rekonstrueerimine, vaid ka tagada, et sarnaseid salajasi programme ei oleks võimalik tulevikus enam varjata ning et ohvritele ja nende perekondadele antaks lõpuks ametlik tunnustus ja õiglus.
The post CIA salaprogramm MK-Ultra jõudis taas Kongressi uurimise alla first appeared on Vanglaplaneet.
The post CIA salaprogramm MK-Ultra jõudis taas Kongressi uurimise alla appeared first on Vanglaplaneet.