Tallinna haiglavõrguga tegelevad inimesed on õpetaja Lauri soovitust kuulda võtnud ja püüavad juba aastaid lahendada poolt ülesannet, sest tervet kas ei suuda või pigem ei taha teha. Praeguseks on liidetud linnale kuuluvad Lääne- ja Ida-Tallinna keskhaigla hambapolikliiniku ja kiirabiga nn “hiigelhaiglaks”. Vaatamata ambitsioonikale nimele ei saa sellest aga abi lapsed ja puudub terve rida olulisi teenused, mida pakub vaid Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH).

Vahepeal oli soov ühendada PERH ja lastehaigla ning moodustada suurim ainult riigile kuuluv haigla. Selle puuduseks oleks aga sünnitusabi ja naistekliiniku puudumine.

Veelgi suurem probleem on, et Tallinna haiglad paiknevad ajale jalgu jäänud hoonetes ja linn üksinda ei ole võimeline uut kaasaegset haiglat ehitama. Ja miks peakski? Tallinna haiglad pakuvad ju sõltumata omanikust arstiabi lisaks linnale ka enam kui poolele Eestile. Uue Euroopa Liidu rahastamisperioodi arutelud, millest Eestile peaks laekuma üle kuue miljardi euro, juba käivad. Miks ei või sinna kuuluda ka uute haiglahoonete ehitamine Tallinna?

Miks mitte teha kogu tehe ära ja liita üheks asutuseks kõik Tallinna haiglad sõltumata nende praegustest omanikest. Tekiks tõeline Tallinna ühendhaigla, mille omanikeringi võiksid kuuluda Tartu Ülikool, riik ja Tallinna linn. Sarnane süsteem toimib hästi juba mitu aastakümmet Tartus. Kuigi, tõsi, ega kliinikumi teke ka omal ajal libedalt ei läinud.

Ühendhaigla eeliseks on võimalus mitmeid abiteenistusi, nagu labor, radioloogia, apteek, toitlustamine, finants- ja personaliteenused, IT-süsteemid jne koondada. Suuremad üksused saavad muretseda võimsamat tehnikat ning muuta töö paindlikumaks ja efektiivsemaks. Ühendhaiglal on ka parem võimekus uue haigla ehituse käima lükkamiseks.

Tallinna paiknemist (kas liblikas või kikilips) arvestades ei pea ega tohigi ühendhaigla tingimata ühes kohas asuda. Siiski on oluline, et üksteisega tihedalt seotud või sõltuvad üksused lähestikku paikneksid. Sellest peaks lähtuma ka uue haigla planeerimisel. Nii näiteks ei peaks sünnitusosakond ja lastehaigla erinevates linnaosades asuma. Ühendhaiglas on võimalik ühtsustada ravimeetodeid, teha ühiseid juhendmaterjale, koostada ühtseid lähenemisi haigete käsitlusele ning korraldada ühiselt koolitusi ja haigusjuhtude arutelusid.

Ühendhaigla probleemina nähakse vähenevat konkurentsi. Viimast pole Eesti väiksuse tõttu paljudel erialadel nii või teisiti. Lisaks on alati võimalik tööd leida väljaspool Tallinna. Ja paratamatult jäävad alles erakapitalil põhinevad meditsiiniasutused, mille hulk pigem suureneb kui väheneb.

Samuti ei tohiks ühendamine tähendada, et lastehaigla ja lastespetsiifilised osakonnad ühendatakse täiskasvanute osakondadega, mistõttu lastehaigla hoopis ära kaotatakse. Enam kui 100 aastat on teada, et lapsed pole mitte miniatuursed täiskasvanud, vaid enamik nende füsioloogiast on täiskasvanutest oluliselt erinev. Seega ei saa neidsamu meetodeid, mida kasutatakse täiskasvanute raviks, automaatselt lastele üle kanda.

Lapse paranemisel pole väheoluline lapse ja perega suhtlemine, mida valdavad spetsiaalse väljaõppe saanud lasteõed ja -arstid. Lisaks tunneb laps ennast alati paremini spetsiaalses lasteosakonnas, mitte aga täiskasvanute keskel. Seega, juba välja kujunenud lastehaigla lagundamine, ükskõik mis need põhjused on, ei peaks tulema isegi mitte diskussiooni alla. Küll saab lastehaigla tervikuna kuuluda ühtsesse haiglakompleksi ja kasutada ühiseid teenuseid. Maailma suurlinnades on multidistsiplinaarne haigla pigem reegel kui erand.

Eesti väiksust arvestades piisab ühest arstiteaduskonnast, mis on kogu oma eksisteerimise jooksul Tartu Ülikooli koosseisus olnud ja nii peaks see ka jääma. Ligi 400-aastased õpetamiskogemused on väärt säilitamist. Arstiks aga pelgalt raamatust õppida ei saa ja suureneva arstiks õppijate hulga juures ei pruugi Tartu Ülikooli kliinikumis piisavalt haigeid jätkuda. Tallinna ühendhaiglast võiks saada suurepärane õppebaas Tartu Ülikoolile.

Arst-õppejõud, sõltumata sellest, millises haiglas nad töötavad, peaksid aga olema Tartu Ülikooli töötajad ning seega vastama kõigile seal kehtestatud nõuetele. Samuti saaks Tallinna ühendhaigla olla baasiks kliinilise teaduse läbi viimiseks. Uued ja vastselt turule tulnud ravimid võivad olla küll väga innovatiivsed, kuid nende tõeline mõju ja ohutus ilmnevad alles siis, kui neid igapäevaelus laialdasemalt kasutama hakatakse.

Kokkuvõtteks, lõpetame poolikute lahenduste katsetamise ning toome kõik huvitatud osapooled laua taha ja teeme pika ja erakondade ülese plaani Tallinna haiglavõrgu korrastamiseks. Lähtume ennekõike haigete, aga ka arstiõppe ja meditsiiniteaduse vajadustest, mitte poliitilistest ambitsioonidest. Saja aasta pärast ei mäleta nagunii mitte keegi millisesse parteisse uue haigla eestvedajad kuulusid.