Eesti kultuurikorraldajaid tasub sellest hoolimata tunnustada. Viimastel aastatel on tehtud olulisi samme kultuuri ligipääsetavamaks muutmiseks, ent minna on veel pikk tee. Miks see meile kõigile oluline võiks olla?
Esiteks, õigus kultuurile on inimõigus. Ka Eesti kultuuri arengukava ütleb, et “Ligipääs kultuurile peab olema tagatud sõltumata erivajadustest, elukohast, vanusest, rahvusest, keeleoskusest, huvidest, võimekusest ja muudest tingimustest.”
Teiseks, ehkki kultuurisündmuste peamine eesmärk ei ole olla kasulik, teame uuringutest, et kultuuris osalemine toetab muuhulgas heaolu, õppimist, kuuluvustunnet. Kolmandaks, ligipääsetavus puudutab erinevatel eluetappidel väga paljusid inimesi.
Ligipääsetavusest võidavad paljud: teiste seas lapsevankriga vanemad, eakad inimesed, ajutise tervisekahjustusega inimesed, muu emakeelega inimesed. Õigupoolest võidab ligipääsetavusest terve publik. Oluline pole ju ainult, et erinevatel inimestel on võimalus kultuuris osaleda, vaid ka see, et erinevad inimesed on üksteised jaoks nähtaval.
Mida siis teha ja veelgi enam, kes peaks seda tegema? Esiteks, kõike korraga ei suuda lahendada keegi meist. Küll aga saab igaüks teha midagi. Näiteks poliitikud ja ametnikud saavad kujundada laiemat toetavat raamistikku. Kultuuriasutused saavad pöörata tähelepanu, milliseid kohaldusi on neil võimalik teha: aluseks võib võtta kasvõi selle lihtsa tööriista SIIN.
Igaüks meist saab märgata ja tähelepanu osutada. Mõned näited:
- Kas sündmuse kodulehel on kirjas, kuidas selleni pääseb?
- Kas olemas on ligipääsetavad tualetid (seda ka vabaõhusündmustel)? Kui need on olemas, siis kas need on avatud? (Lood invatualettidest, mille võtit tuleb otsima minna kes-teab-kuhu, on siiani levinud.)
- Kas sündmusel on lihtsas keeles teave sisu ja võimalike ärritajate kohta?
- Kui sündmusele on tellitud näiteks viipekeeletõlge või kirjeldustõlge, siis kas see info on sihtrühmadele ka edastatud?
Üksteise mõistmine on tundub praegu olulisem kui kunagi varem. Ligipääsetav kultuur on üks võimalus, kuidas selleks vajalikke sidemeid luua.
* Sellele lisanduvad väliskülaliste antud etendused ja festivalidel antavad etendused. Kokku toimub Eestis sel suvel üle 1000 etenduse. (Allikas: Tiia Sippol, Eesti Teatri Agentuur)
Kasutatud allikad:
Belfiore, N., & Bennett, O. (2008). The social impact of the arts: An intellectual history. Palgrave Macmillan.
Faull, E. L. (2020). The impact of theatre performance in a school setting on children’s learning [Doctoral dissertation, University of Exeter]
Freebody, K., Anderson, M., & Oliver, E. (2024). Building collective resilience: Collated evidence on the value of theatre and the performing arts for young audiences. The CREATE Centre, The University of Sydney.
Goodley, D., & Runswick-Cole, K. (2011). Something in the air? Creativity, culture and community. Research in Drama Education: The Journal of Applied Theatre and Performance, 16(1). https://doi.org/10.1080/13569783.2011.541610
Kempe, A. (2015). Widening participation in theatre through ‘relaxed performances’. New Theatre Quarterly, 31(1). https://doi.org/10.1017/S0266464X15000068
Kultuuriministeerium. (2021). Kultuuri arengukava 2021–2030.
Rowe, N., & Reason, M. (Eds.). (2017). Applied practice: Evidence and impact in theatre, music and art. Bloomsbury Methuen Drama.
United Nations. (1948). Universal Declaration of Human Rights. https://www.un.org/en/about-us/universal-declaration-of-human-rights
United Nations. (2006). Convention on the Rights of Persons with Disabilities. United Nations Treaty Series, 2515, 3.