Tsahkna sõnul on tegemist vastutustundetu otsusega, mis normaliseerib agressiooni ja aitab murendada Venemaa rahvusvahelist isolatsiooni.
“Sporti ja sõda ei ole võimalik üksteisest lahutada,” rõhutas Tsahkna.
“2022. aastal keelas ROK Venemaa ja Valgevene osalemise olümpiamängudel, mõistes selgelt hukka täiemahulise agressiooni Ukraina vastu. 2023. aastal avaldas ROK rahvusvahelistele spordiföderatsioonidele soovitused, mis puudutasid Venemaa ja Valgevene passiga sportlaste lubamist võistlustele. Vaatamata sellele, et Venemaa agressioonisõda käib juba viiendat aastat, on ROK nüüd otsustanud seda reaalsust ignoreerida,” rääkis Tsahkna.
“Nende otsus alluda Venemaa survele ajal, mil agressor ei näita vähimatki soovi rahu otsida, vaid – nagu viimased päevad on näidanud – hoopis intensiivistab raketi- ja droonirünnakuid Ukraina linnade ja tsiviilelanike vastu, saadab selge sõnumi: ROKi silmis ei kanna agressorriik mingit vastutust ning teise riigi sportlaste tapmine ja sõjakuritegude toimepanemine on justkui lubatav,” sõnas Tsahkna.
Ta lisas, et täiemahulise agressioonisõja jooksul on hukkunud üle 650 Ukraina sportlase ja treeneri. “Sellesse numbrisse ei mahu tuhanded harrastajad ja noored talendid, kelle olümpiaunistused Venemaa agressiooni tõttu kunagi ei täitu. Ukraina sportlased treenivad sireenide saatel, varjendites või võitlevad oma riigi eest rindel. Paljud on kaotanud oma pereliikmeid ja lähedasi. ROK aga pigistab kõige selle ees silma kinni, justkui Venemaa kuriteod järsku ei eksisteeriks,” ütles ta.
“Olümpiakomitee peaks seisma ühtsuse, rahu ja koostöö eest. Venemaa tagasitulek rahvusvahelisse spordiellu rikub kõiki neid põhimõtteid. Selle asemel, et otsida võimalusi agressorriigiga suhete soojendamiseks, peaksid kultuuri- ja spordiorganisatsioonid keskenduma sellele, et Venemaa vastutaks oma kuritegude eest. Agressori käe surumine ei too rahu, vaid kutsub esile ainult uut agressiooni,” ütles Tsahkna veel.