“Hakkas äikest kiskuma ja mõtlesime, et läheme ujume ruttu ära, ja nägimegi vesipüksi. Algul vaatasime, et niisama pilv, aga siis hakkas keerlema ja hakkas väga kõva sadu ja jooksime ruttu tuppa. Lisaks oli veel väga tugev rahesadu, need raheterad olid sellised kolme-nelja sentimeetri suurused,” rääkis vesipüksi jäädvustanud Alice Laas.

Läksime õhtul lastega jalutama ja äikest vaatama, see oli Peipsi ääres Alajõe kandis.

Vesipüksi sai pildile ka Danil Korepanov. “Läksime õhtul lastega jalutama ja äikest vaatama, see oli Peipsi ääres Alajõe kandis. Kaldale jõudes vaatasime, et kenad pilved, kõik särab ägedalt. Siis nägime, et hakkas keeris moodustuma. Oli väga, väga ilus,” lausus Korepanov.

Ilmastiku uurija Sven-Erik Enno sõnul soodustab Eestis praegu valitsev ilm vesipükste teket, kuid tavaliselt nähakse neid merel.

“On teatud atmosfääri ja veepinna seisundid, mis seda soodustavad. Esiteks peab meri olema juba võrdlemisi soe, nagu ta siin kesksuveks on. Ja siis seal kohal peab õhumass olema külm, nagu ta viimastel päevadel on olnud. Siis on eriti hea veel, kui on ka madalrõhkkond ning rünksaju- ja äikesepilved mängus. Kõik need tingimused on siin viimastel päevadel olnud täidetud,” rääkis Enno.

Kalurist blogijal Danil Korepanovil õnnestuski vesipüks jäädvustada ka mõned aastad tagasi Sillamäel merel kala püüdes. Mehe sõnul tuli tol korral vesipüks randa välja.

Enno sõnul on see pigem juba väga haruldane. “Väga väike osa vesipüksidest võib kaldale jõuda ja seal veel mingil määral oma teed jätkata. Tavaliselt seda ei juhtu. Tavaliselt on nad rannikust eemal ja kui nad ühegi merealuse või paadiga ei kohtu, siis nad mingit otsest kahju vee kohal möllates ei tee,” sõnas Enno.