Uues uuringus keskendusid autorid Diplostomum’i perekonna imiusside levikule Gröönimaa ja Fääri saarte lõhilastel. Tegemist on keeruka elutsükliga parasiitidega, kelle arenguks on vajalikud nii veeteod, kalad kui ka kalatoidulised linnud.
Parasiitide mitmekesisuse uurimiseks kasutasid teadlased nüüdisaegset DNA-triipkoodistamise meetodit. Tulemustes oli näha märkimisväärseid erinevusi uuritud saarte vahel.
Gröönimaal leiti Diplostomum’i parasiite sageli nii arktika paalia kui lõhe silmadest. “Geneetilised analüüsid tuvastasid neli parasiidi liiki, keda ei olnud Gröönimaalt varem leitud, sealhulgas ühe teadusele seni kirjeldamata liigi. Fääri saartel ei leidnud me Diplostomum’i parasiite ühestki uuritud forelli ega lõhe silmast,” ütles uuringu esimene autor, Eesti Maaülikooli järeldoktor Alfonso Díaz-Suarez.
Avastamata elurikkus
Tulemustest nähtub, et rändlinnud ei ole alati tõhusad parasiitide levitajad. Uuritud DNA järjestuste põhjal osutusid Gröönimaa parasiidid geneetiliselt lähedasemaks Põhja-Ameerika omadele. Islandi ja Norra silmaparasiitide kooslused erinesid aga märgatavalt Gröönimaa omadest: see viitab, et parasiitide levik üle Põhja-Atlandi on piiratum, kui pelgalt lindude liikumise põhjal võiks eeldada.
Teadlaste hinnangul võib sellist levikumustrit selgitada Arktika lühike suvine periood. “Uuringu üks põnevamaid tulemusi oli maailmas seni kirjeldamata parasiidi liigi avastamine Gröönimaal, mis näitab, et Arktika ja Põhja-Atlandi ökosüsteemides leidub endiselt elurikkust, mis on teadusele veel avastamata,” ütles Eesti Maaülikooli ja Rootsi Põllumajandusülikooli professor Anti Vasemägi.
Uuring aitab parasiitide ökoloogiat paremini mõista. Lisaks annab see laiemat teavet organismide leviku kohta. Kuigi rändlinde peetakse sageli oluliseks bioloogilise ühenduvuse tagajaks, näitavad uue uuringu tulemused, et ökoloogilised piirangud võivad oluliselt vähendada organismide võimet uusi piirkondi asustada.
Uuring avaldati ajakirjas Journal of Helminthology.