Tema sõnul on selle taga kaks peamist põhjust: vähki avastatakse järjest varem ning ravivõimalused on muutunud tõhusamaks. Raporti järgi on Eesti näitajad paljude vähivormide puhul juba üsna lähedal Põhjamaade omadele.
Raportis keskenduti seekord sellele, millises staadiumis Eestis sagedamaid vähivorme diagnoositakse ning kuidas see on ajas muutunud. Eraldi vaadeldi neid vähivorme, mille puhul on kasutusel riiklik sõeluuring või kus sõeluuringuid alles arendatakse.
Innose sõnul oli raporti üks tähelepanuväärsemaid leide emakakaelavähi haigestumuse vähenemine kõigis haiguse staadiumites. “Kui varasemates analüüsides nägime vähenemist eelkõige varases staadiumis diagnoositud juhtude puhul, siis seekord nägime esimest korda, et vähenenud on ka neljanda staadiumi haigusjuhud,” ütles ta.
Tema sõnul on emakakaelavähk üks vähivorme, mida on võimalik väga tõhusalt ennetada. Selleks on kaks peamist võimalust: inimese papilloomiviiruse (HPV) vastane vaktsineerimine ning emakakaelavähi sõeluuring.
Vaktsineerimise mõju avaldub aastakümnete jooksul, kuid sõeluuring aitab avastada vähieelsed muutused juba enne vähi tekkimist. “Kui need muutused õigel ajal avastada ja ravida, siis vähki ei tekigi. Seetõttu hindame emakakaelavähi sõeluuringu edukust eelkõige selle järgi, kas haigestumus väheneb,” selgitas Innos.
Kuigi soovitusliku 70-protsendilise osaluseni pole veel jõutud, on Innose sõnul sõeluuringutel osalemine viimastel aastatel pidevalt kasvanud. “Osalus kasvab kõigis maakondades, vanuserühmades ja sotsiaalsetes rühmades. Kindlasti on sellele kaasa aidanud see, et oleme sõeluuringus osalemise muutnud lihtsamaks,” ütles ta.
Näiteks saavad naised nüüd emakakaelavähi sõeluuringu esmase testi teha ka kodus. Samas rõhutas Innos, et inimese enda tähelepanelikkus oma tervise suhtes jääb väga oluliseks, sest sõeluuringud hõlmavad vaid osa vähivormidest ning kindlaid vanuserühmi.
See, kui kaua inimene pärast vähidiagnoosi elab, sõltub nii vähi tüübist kui ka sellest, millises staadiumis haigus avastatakse. Innose sõnul on näiteks esimese staadiumi rinnavähi ja nahamelanoomi korral viie kuni kümne aasta elulemus peaaegu sada protsenti.
Kaugelearenenud ehk neljanda staadiumi haiguse puhul võivad näitajad aga sõltuvalt vähivormist jääda umbes 20 protsendi või isegi vaid mõne protsendi juurde.
Samas on vähk üha enam muutumas krooniliseks haiguseks. “Ka kaugele arenenud vähi puhul saavad inimesed sageli aastaid ravi ning elavad selle diagnoosiga pikka aega. See mõjutab küll elukvaliteeti, kuid inimesed võivad vähiga elada väga pikki aastaid,” ütles Innos.
Tema hinnangul tuleks lisaks sõeluuringute arendamisele pöörata rohkem tähelepanu sellele, et inimesed läbiksid kogu sõeluuringuteekonna. Kui esmase testi järel kutsutakse inimene lisauuringutele, tuleb sinna kindlasti minna.
“Lisauuringud ei tähenda automaatselt, et midagi on halvasti. Nende eesmärk on välja selgitada, kas muutused on olemas ja vajadusel neid õigel ajal ravida,” rõhutas ta.
Üha suurem väljakutse on Innose sõnul aga see, kuidas toetada inimesi pärast aktiivse vähiravi lõppu. “Meie tervishoiusüsteem suudab pakkuda väga kõrgetasemelist vähiravi. Kuid inimesed ja nende lähedased vajavad ka psühholoogilist tuge ning abi tööle ja tavapärasesse ellu naasmisel,” lausus ta.
Tema hinnangul eeldab see tulevikus ka lisarahastust, kuid veelgi olulisem on selge plaan, kuidas sellist tuge süsteemselt pakkuda.