Merle Dorsch uurib, kuidas muuta ränivetikate kasutamist tõendusmaterjalina rahvusvaheliselt usaldusväärsemaks ning kus neid saaks lisaks uppumisjuhtumite uurimisele kasutada.

«Kui inimene hingab vett sisse enne surma, võivad vees leiduvad ränivetikad sattuda kopsudesse ning vereringe kaudu ka teistesse organitesse. Nende olemasolu ja koosseis võivad anda uurijatele juhtunu kohta väärtuslikku lisateavet,» selgitab doktorant.

Ränivetikad on mikroskoopilised üherakulised vetikad, mida leidub peaaegu kõikides veekeskkondades: meredes, järvedes, jõgedes ja isegi mõnes pinnases. Nende üks iseloomulikumaid tunnuseid on ränist rakukest, mis säilib ka pärast muu bioloogilise materjali lagunemist. Lisaks erineb ränivetikate liigiline koosseis veekoguti, mistõttu võivad need toimida keskkonnaindikaatoritena ja aidata iseloomustada konkreetset veekogu.

Need omadused võimaldavad kasutada ränivetikaid ka laiemalt kui ainult uppumisjuhtumites. Dorsch uurib näiteks nende püsimist riietel ja muudel tekstiilidel. Näiteks võib kahtlustatava riietelt või muudelt tekstiilidelt leitud ränivetikate võrdlemine kuriteopaigalt kogutud proovidega aidata hinnata, kas inimene võis seal viibida. «Ränivetikad võivad aidata hinnata, kas koht, kust surnukeha leiti, vastab võimalikule uppumiskohale või on surnukeha vahepeal ümber paigutatud,» ütles Dorsch.

Samas rõhutab ta, et ränivetikate analüüsi ei saa käsitleda iseseisva tõendina. «Ränivetikate test on üks võimalik lisateabe allikas. Tulemusi tuleb tõlgendada koos teiste tõendusmaterjalide ja patoloogiliste leidudega,» lisas ta.

Suurim väljakutse on ränivetika leidude usaldusväärne tõlgendamine

Kuigi ränivetikate kasutamisel kohtuekspertiisis on pikk ajalugu, ei kasutata seda meetodit kõikjal ühtemoodi. Üks põhjus on ühtsete tööprotokollide puudumine.

Lisaks tuleb arvestada proovide võimaliku saastumisega, sest ränivetikaid leidub looduses väga laialdaselt. Ka liikide määramine nõuab erialateadmisi, kuna paljud liigid on mikroskoobi all väga sarnased. «Praegu tehakse ränivetikate määramist peamiselt valgus- ja elektronmikroskoopia abil ning tulemused sõltuvad suurel määral spetsialisti teadmistest ja kogemustest,» tõi doktorant välja.

Probleemiks on ka see, et uuritava juhtumiga seotud veekogust ei ole võrdlusproovi alati võimalik saada. Ometi on see vajalik, et võrrelda surnukehast leitud ränivetikakooslust võimaliku sündmuskoha omaga ja hinnata, kas need klapivad. Seetõttu on oluline teha koostööd uurijatega, et vajalikud võrdlusproovid saaks kogutud sündmuskoha läbivaatuse käigus.

Lisaks uurib ta seda, kuidas võiksid teised ränikestaga mikroorganismid anda kohtuekspertiisile täiendavat teavet. «Veekeskkonnad on keerulised ökosüsteemid. Mitme erineva bioloogilise näitaja kasutamine võib aidata keskkonnatingimusi täpsemalt kirjeldada ja tugevdada teabe tõendusväärtust,» selgitas Dorsch.

Rahvusvaheline teadusvõrgustik aitab arendada uusi meetodeid

Merle Dorsch omandas bakalaureusekraadi bioloogias Duisburg-Esseni ülikoolis ning magistrikraadi merebioloogias Rostocki ülikoolis. 2025. aastal alustas ta doktorantuuri Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia uurimisrühmas vanemteadur Atko Heinsalu juhendamisel.

«Mind on alati huvitanud meditsiin, kuid õpingute jooksul hakkasid mind üha enam köitma merebioloogia ja veeökosüsteemid. Praegune uurimisteema võimaldab mul need kaks huvivaldkonda ühendada,» ütles Dorsch.

Tema doktoritöö valmib Euroopa Liidu rahastatud NATURAL TRACES projekti ja Marie Skłodowska-Curie programmi raames ning tema töö üks väärtuslikumaid külgi on võimalus töötada rahvusvahelises teadusvõrgustikus. Projekti partnerid asuvad mitmes Euroopa riigis, samuti Ühendkuningriigis ja Argentiinas.

«Koostöö eri valdkondade teadlastega aitab näha samu probleeme erinevatest vaatenurkadest ning on oluline osa minu arengust teadlasena,» sõnas ta.