“Olin oma tavapärasel lestarivil mere peal ja võtsin just võrgu paati. Võrgu lippusin paati, järsku avastan, et mingisugused mustad täpid tulevad ülevalt avamere poolt. Telefoniga suumisin sisse, vaatasin ohoh, põdrad tulevad,” meenutas Teinlum.

Kui kalur laupäeva hommikul merel põtru märkas, polnud nad poolsaare tipust sugugi kaugel.

Põtrade ujumises pole aga midagi haruldast. Juminda kalamees on varemgi suurulukeid meres näinud.

Ka Lauri Klein keskkonnaagentuurist rääkis, et põder ujub tegelikult väga hästi.

“Kes see siis ei tahaks minna kuuma ilmaga end merre jahutama, eks me kõik teeme seda. Ja üldiselt põdral ei ole probleemi ujuda väga pikka maad. Nad liiguvad saartele samamoodi ujudes. Ja poolsaarelt poolsaare otsa. Ehk tihtipeale on neil lühem maa ujuda poolsaare otsast teise poolsaare otsa, kui minna pikka teed ümber lahe,” lausus Klein.

Põder suudab ujuda üle kümne kilomeetri. Nagu on ka inimestega, ujub mõni rohkem, mõni vähem.

“Kui nad oma tavapäraseid ujumisringe teevad, siis nad teevad viieminutilise ringi. Siinsamas kivide vahelt lähevad vette, teevad ringi meres ära ja tulevad tagasi. Ja see on päris äge vaatepilt,” ütles Teinlum.

Põdraga koos ujuma minna aga ei tasu, sest suuruluk võib käituda ettearvamatult.

“Ta ärritub millegi peale, tõmbab kõrvad vastu pead ja siis võib tulla tagajala löök. Põdra tagajala löök võib olla täiesti tappev,” hoiatas Klein.