Hannah eesmärk oli juhtida tähelepanu inimesega koos elavatele liikidele ja nende õigusele, mitte ainult inimese õigusele. Ta kogus allkirju petitsioonile, mis nõudis uute hoonete rajamisel piiritaja pesatelliste kasutamist. Pesatellis näeb välja nagu tavaline tellis, kuid on seest õõnes ja väikse ovaalse avaga. Hanna soov ei olnud suur ega kulukas – vaid üks odav hoolduskuludeta pesatellis igale uuele hoonele.
Parlamenti ja valitsusse jõudmiseks vajas petitsioon 100 000 allkirja. Pärast koroonapandeemia algust kadus Hannah meedia tähelepanu alt, kuid 2023. aasta juunis oli petitsioonil 110 000 allkirja.
Hannah aktiivsus ja huvirühmade suhtumine piiritajasse, kuid eelkõige meedias kajastatu, pälvis Helsingi ja Stockholmi ülikooli teadlaste tähelepanu. Nad vaatasid ja analüüsisid, kuidas käsitleti piiritajat pesatellise-aruteludes, mõistmaks selle kaudu, milline on suhtumine teiste liikide õigustesse.
Hannah suhtus piiritajatesse kui võrdsetesse, andes neile sümboolse hääle ja rõhutades inimeste ning teiste liikide ühist eluruumi. Ta ei soovinud, et inimene allkirjastaks petitsiooni pelgalt seepärast, et tema seda palus, vaid seepärast, et piiritaja ei saa allkirja anda. Ta kasutas sõna meie, märkimaks inimest ja linde koos, mitte ainult inimest. Samuti rõhutas Hannah, et teiste liikide vajadustega ei arvestata piisavalt ning nägi vajadust muuta inimese suhtumist loodusesse ja teiste liikide õiguste tunnustamisse.
Mitu parlamendisaadikut toetas pesatellise ettepanekut, nähes seda sümboolse ja praktilisena. Sellest hoolimata valitses parlamendis inimkeskne vaade – piiritaja kaitset põhjendati inimese kasuga, mitte lindude õigustega. Valitsus käsitles piiritajatellist rohelise infrastruktuuri osana, kuid keeldus neid kohustuslikuks muutmast.
“Me ei plaani hetkel sellega tegeleda … me ei taha lisada tarbetut keerukust teenustele, mis on niigi keerulised … sarnased rohe-eesmärkide saavutamise meetmed on juba olemas … ei ole vaja arendajat ja omavalitsust liigselt survestada – nad teavad ise, mis on parim,” öeldi valitsusest. Seega võib öelda, et poliitiliselt kukkus pesatellis maha.
Kuigi poliitikud tervitasid inimese ja piiritaja koos elamise ideed, suhtusid nad skeptiliselt muutusesse, mis võib tähendada kohustust tunnustada loomade vajadusi. Just see peegeldab valdavat murekohta, kus teiste liikide esindatus jääb poliitikas tagaplaanile ja poliitikakujundajad näivad olevat teiste liikide õiguste suhtes ükskõiksed.
Uuringu autorid rõhutavad vajadust kaasata looduspõhiste lahenduste ja elurikkuse aruteludesse teiste liikide huvid. Sel juhul oleks linn paik, kus arvestataks ka teiste liikide huve: lähtudes mitte-ainult-inimesele vaate põhimõttest.
Hannah pingutusel oli seega kurb lõpp …, kuid see ei ole lõpp. Pesatelliste ja lindude õiguste eest seismise saagast kirjutas ta raamatu “Nature Needs You”. Ühtlasi kehtestati äsja Šotimaal nõue, et igale rajatavale hoonele tuleb panna vähemalt üks pesatellis. See on väike samm, millel võib olla suur mõju, sest just energiatõhusate hoonete rajamine ja vanade majade renoveerimine on põhjus, miks piiritaja pesitsuskohad on kadumas.
Uuring ilmus ajakirjas npj Urban Sustainability.