/nginx/o/2026/07/04/17761105t1ha062.png)
Loe kokkuvõtet
Põletushaav ei ole paranenud siis, kui nahk on pealt kinni kasvanud. Arm võib jääda pingesse, takistada liikumist ja muuta isegi seda, kuidas keha puudutust või temperatuuri tajub. Seepärast katsetavad teadlased bioprinditud naha ja «nahk süstlas» tüüpi lahendustega, mis annaksid kehale paremad ehitusklotsid. Mõnes laboris prinditakse rakke otse haava, teises kasvatatakse keerukamaid nahaasendajaid väljaspool keha. Küsimus on, kas keha õnnestub panna parandamise asemel päriselt taastama.
Igal aastal satub miljonite inimeste nahk vastamisi tule, keeva vedeliku või kemikaalidega – ja isegi kui elu jääb alles, jääb põletusarm sageli saatma kogu ülejäänud elu. Traditsioonilised siirdamised päästavad küll haava, kuid ei taasta naha loomulikku paindlikkust ega tundlikkust.
Laborites otsitakse nüüd viise, kuidas panna keha ehitama mitte hädaolukorra «plommkoe», vaid võimalikult ehtsat nahka. Mida suudavad uued nanomaterjalid, biotindid ja robotprinterid – ja kui kaugel on päev, mil ränk põletus ei tähenda enam paratamatut armi?