Ajakirjas Nature Ecology & Evolution ilmunud uus uuring kirjeldab üleilmset mustrit, mis näib kujundavat elu ja elurikkuse jaotumist kogu planeedil. Umeå Ülikooli juhitud teadustöö pakub seletuse globaalsetele liigijaotuse trendidele ning loob aluse paremale arusaamisele sellest, kuidas ökosüsteemid reageerivad keskkonnamuutustele.

Esmalt võib Maa tunduda kui erinevate keskkondade kogum, kus igaühes valitsevad unikaalsed tingimused ja liigid. Kuid uus uurimus näitab, et nende näilise mitmekesisuse taga peitub üllatavalt universaalne reeglipära. See avastus aitab paremini mõista, kuidas elurikkus on kujunenud ning kuidas see võib reageerida tulevastele üleilmsetele muutustele.

Bioregioonid kujunevad looduslike barjääride tõttu Maa on jaotatud suurteks biogeograafilisteks piirkondadeks ehk bioregioonideks, mille piirideks on looduslikud takistused nagu ookeanid, mäestikud ja äärmuslikud kliimatingimused. Need barjäärid piiravad liikide liikumist ja muudavad iga piirkonna omamoodi evolutsioonilaboriks, kus eri keskkonnatingimustes ja ajaperioodidel on välja kujunenud unikaalsed liigikogumid. Rootsis, Hispaanias ja Suurbritannias tegutsevad teadlased uurisid mitmesuguseid eluvorme – kahepaikseid, linde, kiile, imetajaid, roomajaid ja puid – erinevates bioregioonides üle kogu maailma.

Kuigi nende eluvormide eluviisid on kardinaalselt erinevad – mõned lendavad, teised roomavad, ujuvad või seisavad paigal – ja iga piirkond on keskkonna ja ajaloo poolest unikaalne, leidsid teadlased siiski ühise ja korduva mustri. Elurikkus levib ökoloogilistest tuumikaladest Igas bioregioonis leidub keskne tuumikala, kus asub enamik liike. Sealt levivad liigid edasi naaberpiirkondadesse, kuid ainult vähesed suudavad seal püsima jääda.

Need tuumiktsoonid pakuvad kõige sobivamaid tingimusi liikide ellujäämiseks ja uute liikide tekkeks, toimides allikana, millest elurikkus kiirgab välja, selgitas uurimuse üks autoreist, Rubén Bernardo-Madrid Umeå Ülikoolist. Need tulemused kinnitavad, et mõned väikesed alad mängivad ebaproportsionaalselt suurt rolli terve bioregiooni elurikkuse säilitamises ja seetõttu on neil eriline looduskaitseline väärtus.

Uuring tuvastas ka võimaliku toimemehhanismi – keskkonnafiltratsiooni. Selle kontseptsiooni kohaselt saavad uutes piirkondades püsima jääda vaid need liigid, kes suudavad taluda kohalikke tingimusi nagu seda on näiteks kuumus või põud. Kuigi see teooria on ökoloogias juba kaua tuntud, on seni puudunud globaalsel tasemel empiirilised kinnitused.

Kõnealune uuring pakub selleks tugeva ja üleilmse tõendusmaterjali mitmete eluvormide lõikes. See mustri korduvus ja seos keskkonnatingimustega annab teadlastele uue tööriista, et paremini prognoosida, kuidas elurikkus võib reageerida globaalsele kliimamuutusele, lisas kaasautor Joaquín Calatayud Rey Juan Carlosi Ülikoolist.

Uuringust kirjutatud artikkel «A general rule on the organization of biodiversity in Earth’s biogeographical regions» –avaldati 4. juunil 2025 ajakirjas Nature Ecology & Evolution

Allikas: SciTech Daily