Kaks termomeetrit

Tahame või ei taha, teame või ei tea, aga iga päev ja kogu aeg•
•
More me tegeleme sellega, et hindame inimesi enda ümber. Kui selguse huvides ära jätta praegu kõik muud hindamise alused, siis kõige tavalisem on inimeste hindamine headuse ja kurjuse skaalal.

Kuid isegi sellise lihtsustatud käsitluse korral – et vaatleme vaid head ja kurja – on meil hindamiseks kaks võimalikku varianti. Esimene – võib öelda: “On halbu inimesi ja on häid inimesi”. Teine – võib öelda: “Pole halbu inimesi, on vaid inimesed, kelles on vähe headust.”

Mõlemad ütlemised on võimalikud. Mis on aga nende ütlemiste vahe, nende erinevus? Kuidas on tegelikult?

1. Kaks skaalat

Tegelikult on nii, et siin on vahe vaid meie eneste mõõtkavas, mille alusel me head ja kurja mõtestame ja mõõdame. Kõige lihtsam on sellest mõõtkavade vahest aru saamiseks analoogia tavalise termomeetriga.

Igal meie termomeetril on miinuskraadid, on nullpunkt ja on plusskraadid. See nullpunkt (temperatuur, mil vesi hakkab jäätuma) on meie endi ja meie ühiskonna nn. normaalsus. Sellest lähtuvalt, selle nn. normaalsusega võrreldes me hindamegi kellegi kas heaks või kurjaks. Kui inimesel on iseendas selline “hea ja kurja termomeeter”, siis ta nii teebki – hindabki teisi inimesi sellisel plusside ja miinuste skaalal. Tema hinnangute mõõdusüsteem on kahene.

See on meile temperatuuri mõõtmisest tuttav Celsiuse skaala mudel. Seda mudelit nimetatakse ka relatiivseks skaalaks, sest hinnangu tulemus sõltub nullpunkti asukohast sel skaalal – et mis on see meie omaks võetud nn. “normaalsus”.

Kuid temperatuuri on võimalik mõõta ka Kelvini skaalal. Sel juhul on skaalal olemas absoluutne nullpunkt – on temperatuur, millest allapoole enam minna pole võimalik. Füüsilises maailmas on see absoluutne nulltemperatuur teoreetiline aine olek, kus aine siseliikumine lakkab, soojus puudub ja aine ise lakkab olemast. Celsiuse skaalal on see absoluutne null −273.15°. Kelvini skaalal aga loetakse see absoluutne miinustemperatuur −273.15° skaala nullpunktiks. Vastavalt on kõik nullpunktist kõrgemad näidud Kelvini skaalal selle nullpunkti suhtes positiivsed näidud. Negatiivsed näidud Kelvini skaalal puuduvad – allapoole absoluutset nulli pole võimalik minna.

Kelvini skaala alusel temperatuuri mõõtes pole külmus mitte soojuse vastand, vaid on soojuse puudumine, vähesus, ebapiisavus. Füüsikas külmust nii ka mõistetakse – see on soojuse puudumine, vähesus, ebapiisavus.

Kui me Kelvini skaala headuse-kurjuse skaalaks ümber mõtestame, siis saamegi, et kurjus on alati vaid headuse puudumine, vähesus, ebapiisavus. Kelvini skaalat nimetatakse ka absoluutseks skaalaks, sest sellel on olemas absoluutne nullpunkt.

Muuseas, valgust me just Kelvini skaala eeskujul mõõdame. Ja mitte Celsiuse skaala eeskujul. Kelvini mõõtkava mudelist lähtudes on mõõtkava nullpunkt absoluutne pimedus ja mistahes kübe valgust seal pimeduses on juba positiivne suurus. Kelvini skaala kohaselt pole pimedus midagi muud kui kas valguse puudumine, vähesus või ebapiisavus. Valguse-pimeduse mõõtmisel me Celsiuse skaalamudelit ei kasuta – me pole seda “normaalvalgust” kuidagi ära määratlenud.

2. Kultuuriline taust

Niisiis, mõlemad esimeses lõigus toodud laused on õiged. Lihtsalt meis endis asuv hea ja kurja mõõtmise skaala – ja vastavalt heast ja kurjast arusaamine – võib olla erinev. Esimesel juhul oli mõõtkava relatiivne, teisel juhul absoluutne.

Kristlusele on omane hea ja kurja määratleda Celsiuse skaalamudeli alusel – inimene on kas Jumala või Saatana järgija (asud hea ja kurja skaalal kas plusspoolel või miinuspoolel). Nii hinnatakse inimesi kristluses, kuid üldisemalt terves Õhtumaises kultuuriruumis tänaseni. Seda vaatamata sellele, et Jeesus õpetas oma järgijatele headuse ja kurjuse vaatlemist Kelvini absoluutse skaalamudeli alusel.

Jeesus tõi korduvalt hea ja kurja näiteks valguse ja pimeduse, mida inimene alati Kelvini skaalamudeli alusel mõõdab. Ometi – vaatamata Jeesuse paremale õpetusele sellest, kuidas head ja kurja mõista ja hinnata, jäi kristlus ja sellel rajanev lääne mõtteviis vana, duaalse Celsiuse mõõtmismudeli juurde, kui jutt oli heast ja kurjast. Jeesus üritas hindamiseks oma kaasaegsetele selgitada Kelvini mudelit, aga Vana Testamendi pühastatud arusaamad ja kivistunud dogmad osutusid selles osas kristlusele ja kristlastele ületamatuteks.

Mudel ise on pärit eelajaloolisest, lausa arhailisest ajast, jõudnud sealt vanade heebrealaste ja juutide religioossetesse arusaamadesse, sealt juba Õhtumaade üldisematesse arusaamadesse ja domineerib ka täna kristluses ja meis endis. Leiame selle mõõtmismudeli juba kristluse pühast raamatust Vanast Testamendist, kus maailma ja inimest mõistetakse kui kosmilise Hea ja Kurja võitlusvälja ja kus headust ja kurjust vaadeldakse ja mõistetakse Celsiuse relatiivse skaalamudeli alusel.

Budismis kasutatakse hea ja kurja mõtestamiseks ja hindamiseks mitte Celsiuse relatiivset, vaid Kelvini absoluutset skaalamudelit, mõõtkava. Budism vaatlebki headust ja kurjust absoluutsel skaalal – vaatleb kurjust alati kui liiga vähest headust, kui liiga vähest valgustatust.

Mõõtkavad on head selleks, et mõista, kes on edenenum, kes aga mahajäänum. Kui on mahajääjaid, siis sellest tekib enam edenenutel vastutus ja kohustus neid mahajääjaid järele aidata. Nagu on ka peres: kui noorim vendadest on see lollike, siis vanemad vennad peavad teda järele aitama. Kui ollakse vennad ja vennalikes suhetes, siis tehakse seda selle mahajäänuma heaks heal meelel.