Globalism on võõrsõna ja udune abstraktsioon, raske on seda nähtust ja tema kahju endale ette kujutada. Globalism ei ole ilus idee ega paratamatu tulevik. Olemuselt on ta meile muinasjuttudest tuttav kolme peaga lohe, kes istub rahvaste kukil, et inimesed pintslisse pista ja valitud neitsid magustoiduks peale hammustada.
Iga pea sülitab isevärki mürki, iga pea jahib teistsugust saaki. Üks pea on naistele ja lastele, teine meestele, kolmas ainult ülemkihtidele. Kõik kolm pead töötavad koos, kõik kolm toovad kaost, kõik kolm on kellegi räpane kasum.
Esimene pea on tundeline lohepea. See räägib naistele ja lastele kliima-maailmalõpust, Aafrika elude päästmisest, kahemehe armastusest ja igasugusest kaasamisest. Siin voolavad pisarad ojadena.
Koolitüdrukud nutavad, et nad ei julge lapsi ilmale tuua, sest homme läheb meri keema ja taevas põlema. Emad tunnevad ränka süüd, kui nad ei võta vastu iga paadipõgenikku Kurrunurruvuti saarelt. Kodus tekib tüli, sest isa ütleb, et oma rahvas ja oma kodu olgu kõige tähtsam, ema aga nutab, sest tema kullast süda valutab kogu maailma moslemite pärast.
See pea töötab naise loomuliku hoolitsemisinstinkti põhjal. Kaastunne on ilus asi, kuid lohe teab, kuidas seda mürgiks keeta. “Päästke Aafrika lapsed!” kisendab see ja varsti on meie tänavatel võõrad keeled ja võõrad tavad. “Kõik on võrdsed!” hüüab see ja meie lapsi õpetatakse koolis, et poiss võib olla tüdruk ja tüdruk poiss.
Tulemuseks on sandistatud hinged, surmahirm ja pidev normaalsete inimeste süüdistamine. Pisarad voolavad, majas on kisa, meeleolu on must. Inimene tunneb end halvasti, kui ta ei nuta koos kanakarjaga. See on lohe esimene trikk – muuta su tunded relvaks sinu enda rahva vastu.
Teine pea on sõjakas lohepea. See on meestele. Kui esimene pea nutab ja tatistab, siis teine pea karjub ja sõimab. See on muutunud loomuliku sõjameheinstinkti röövlimoraaliks. Varem rahuldus mees sellega, et kaitses oma kodu ja põldu.
Nüüd pakutakse talle kõrbesõdu, demokraatiasõdu, riigipöördeid ja võõraid kodusõdasid otse elutoa ekraanile. See on meelelahutus, mis annab üleolekutunde. “Me läksime neile vabadust tooma,” ütleb see pea, aga tegelikult tuleb vaippommitamine, varemeteväljad ja uued pagulased.
Iraak, Liibüa, Süüria – kõik need maad said tunda lohe selle pea tuld. Andsime neile tekstiilivabrikud ja demokraatia, saime vastu miljonid kodutud hinged ja uue vaenu.
Mees tunneb end omas elemendis, kui ta näeb, kuidas keegi “kurja” vastu võitleb. Lohe teab seda. Ta muudab sõja jalgpalliks, kus veri on päris ja surm on igalt ekraanilt vaadatav. Aga lõpuks maksab arve ikka tavaline inimene – kõrgemate hindade, hirmu ja vaenuga.
Kolmas pea on ülemkihtide lohepea. See VIP-pea sülitab tuld ainult miljardäridele ja nende sulastele. Kõik eelmised pead on sellele kolmandale vaid tööriistad. Roheline energeetika, süstid, testid, relvad, homopropaganda ja moslemite massid – kõik on äri. Lohe
kolmas pea istub kaugel, Davosis või mujal kõrgetes ja kättesaamatutes seltskondades, ja naerab. Tema jaoks on kliimahirm kasulik kaup, sõjad suur äri, rahvaste segamine tulus tehing. Tulemus on alati sama: rahvad lagunevad, riigid nõrgenevad, tavaline inimene jääb vaesemaks ja väriseb surmahirmus, aga lohe kolmas pea ajab samal ajal ropult pappi kokku.
See kolme peaga tuld sülgav lohemadu ei too ühelegi normaalsele inimesele midagi head. Hinnad tõusevad, sest rohelised keelud ja sõjad hävitavad majanduse. Hirm levib. Vaen levib.
Vahel tulevad ka tapatalgud. Eesti talumees maksab kallima elektri eest, Eesti pere näeb iga päev võõraid oma tänavatel, Eesti poiss ja tüdruk saavad koolis õpetust, mis on vastuolus terve mõistuse ja normaalse eluga. Mis kasu on sellest globalismist tavalisel eestlasel? Mitte midagi. Ainult kahju. Ainult alandus. Ainult rahvuse vaikne hääbumine.
See lohe on julm, mõistusevastane ja alatu. Lohe sööb rahvasid seestpoolt, kasutades ära naise kaastunnet, mehe võitlusindu ja rikka ahnust. Eesti asi on see lohe ära tunda ja end tema eest kaitsta. Meil ei ole vaja soroslaste ja epsteinlaste tuld ja tõrva.
Meil on vaja oma maad, oma keelt, oma rahvast ja oma rahulikku elu. Kolme peaga lohe võib minna sinna, kust ta tuli – põrgusse. Meie tahame elada vabalt oma kodumaal, mitte olla kellegi teise orjad ja psühholoogilise sõja ohvrid.
See perverdist lohe tuleb mättasse lüüa. Vali Sven Sildnik Riigikokku, ega me muidu kolme peaga peletisest lahti ei saa. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 04.07.2026