Jüri Toomepuu kirjutab, et me kardame sageli valesid asju – alligaatorit, lennukit või tuumajaama –, samal ajal kui tegelikud tapjad on palju argisemad ja statistiliselt halastamatumad.
Benjamin Franklin märkis kunagi, et siin maailmas pole peale surma ja maksude miski kindel. Maksudest on mõnel õnnestunud kõrvale hiilida, surmast veel mitte kellelgi. Kõik või peaaegu kõik elusolendid on surelikud. Bioloogia tunneb mõnda kangekaelset erandit. Vahemere ja Vaikse ookeani vetes elutseb tilluke meduus Turritopsis dohrnii, keda on hüütud surematuks meduusiks: vananedes või vigastatuna suudab ta oma küpsed rakud tagasi varasemasse arengufaasi ümber lülitada ja elutsüklit sisuliselt otsast alustada. Magevee hüdra ei näi vananevat ühelgi mõõdetaval viisil. Mõni bakter jaguneb sõna otseses mõttes lõputult. Ülejäänutele – ja meie kuulume kahjuks ülejäänute hulka – kehtib aga raudne reegel: me sünnime, vananeme ja sureme.
Evolutsioon ei hooli ühest
Esmapilgul tundub surm evolutsiooni veana. Kui looduslik valik soosib seda, mis aitab ellu jääda ja paljuneda, siis miks pole see meid surematuks teinud? Vastus on kaval ja pisut alandav: evolutsiooni huvitab geenide edasiandmine, mitte üksiku keha säilitamine. Niipea kui organism on paljunenud ja järglased üles kasvatanud, kaotab looduslik valik tema vastu peaaegu igasuguse huvi. Geenivigu, mis löövad välja alles hilises eas, ei jõua valik enam välja rookida – neid kandev isend on selleks ajaks oma osa juba täitnud. Nii kogunebki vananemine justkui evolutsiooni pimedasse nurka, kuhu valgus enam ei paista.
On ka teine, julgem mõte, mille pakkus juba 19. sajandil välja bioloog August Weismann: surm pole pelk äpardus, vaid liigi teenistuses olev mehhanism. Põlvkondade vahetumine – vanade lahkumine ja noorte pealetulek – hoiab liiki paindlikuna ning võimaldab tal muutuvas keskkonnas kohaneda. Surematute isenditega täidetud maailm oleks ummikus: ei ruumi, ei ressurssi, ei uuendust. Surm on, nii karm kui see ka ei kõla, evolutsiooni uuendusmootor. Steve Jobs sõnastas sama mõtte lühidalt: surm on tõenäoliselt elu parim leiutis, sest just see kaotab vana ja annab uuele võimaluse.
Tänapäeva bioloogid vaidlevad, kummal seletusel on rohkem jõudu: kas surm on lihtsalt loodusliku valiku piiratud toime kõrvalsaadus või liigi heaks otseselt programmeeritud. Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Meie jaoks loeb üks järeldus: üksikisiku surelikkus on hind, mida liik maksab oma püsimise ja uuenemise eest. Ja kui surm on niivõrd sügavalt sisse kodeeritud, on seda hämmastavam, kui kaugele inimene on viimase sajandiga suutnud seda edasi lükata ja kui süstemaatiliselt me samal ajal eksime, püüdes ära arvata, mis meid tegelikult tapab.
Arvud on jahmatavad. 1900. aastal oli vastsündinu keskmine oodatav eluiga maailmas umbes 32 aastat. 2023. aastaks oli see kasvanud 73 aastani, olles rohkem kui kahekordistunud kõigest nelja-viie põlvkonnaga. Eesti, nagu kogu arenenud maailm, sõitis sama laine harjal: keskmine eluiga, mis sajandi alguses jäi alla 50 eluaasta, küünib nüüd naistel üle 80 aasta ja meestel ligi 80 eluaastani.
Mis on selle ime taga? Mitte üks suur avastus, vaid terve hulk tavalisi, isegi proosalisi edusamme: antibiootikumid ja vaktsiinid, mis on muutnud kunagi surmavad nakkushaigused ravitavaks; puhas joogivesi ja kanalisatsioon, mis lõpetasid koolera ja tüüfuse laastamistöö; parem ja stabiilsem toitumine ning üldine arstiabi, mis on muutunud haruldasest privileegist enesestmõistetavaks teenuseks.
Kõige suuremat mõju on avaldanud aga üks konkreetne tegur: imikute ja laste suremuse järsk vähenemine. Veel mõni sajand tagasi suri umbes neljandik imikutest enne esimest sünnipäeva ja peaaegu pooled ei jõudnud täiskasvanuikka. Mõnes linnas ulatus imikute suremus kolmandikuni. Kui nii palju lapsi sureb enne kõndima õppimist, tõmbab see keskmise oodatava eluea armutult alla. Mitte sellepärast, et suur hulk täiskasvanuid oleks kolmekümnendates lahkunud, vaid sellepärast, et keskmine arvestab ka kõiki neid, kes olid surres mõni nädal vanad.
Tasub siiski hoiduda levinud eksiarvamusest, justkui tagaks pikema eluea üksnes laste päästmine. See pole tõsi. Eluiga on pikenenud igas vanuses inimeste puhul. Ka 70-aastane elab praegu keskmiselt kauem kui sajand tagasi. Surma ei ole me võitnud – me oleme selle lihtsalt edasi lükanud, igal eluetapil korraga.
Demograafidel on selle nähtuse jaoks ilus väljend: ellujäämiskõvera ristkülikustumine. Sajand tagasi langes elusolijate kõver kohe sünnist alates järsult, sest paljud lapsed surid varakult; tänapäeval püsib see kõrgel peaaegu kogu elu ja kukub alles 80- ja 90-ndates. Surm ei ole kuhugi kadunud: see on lihtsalt elu lõppu kuhjunud. See tõstatab põneva küsimuse: kas on olemas mingi loomulik lagi? Kõige vanem usaldusväärselt dokumenteeritud inimene, prantslanna Jeanne Calment suri 1997. aastal 122-aastasena. Ja seda rekordit pole veerand sajandi jooksul keegi ületanud, justkui peituks kuskil 120 aasta kandis bioloogiline piir, mida teadlased nüüd kompima asuvad.
Kui vaadata, mille tõttu inimesed tänapäeval tegelikult surevad, joonistub välja üpris üksluine pilt. Enamik meist lahkub nn loomulikul teel: südamehaiguste, vähi, dementsuse, vananeva keha aeglase allakäigu tõttu. Need surmad saabuvad vaikselt, sageli pärast pikka haigust, need ei jõua uudistesse ega jää meelde. Õnnetused, vägivald ja katastroofid moodustavad surmadest väikese vähemuse, ent just need – harvad, äkilised, dramaatilised – kujundavad meie hirmude maastiku. Inimese psüühika ei kaalu riske statistiku külma pilguga, see reageerib loole, pildile ja õudusele. Ja sellest saavadki meie eksitused alguse.
Hirmul on suured silmad
Inimese riskitaju on süstemaatiliselt vigane ning viga on alati ühe ja sama suuna poole kaldu. Me kardame seda, mis on haruldane, ootamatu, meie kontrolli alt väljas ja mida meedias laialt kajastatakse. Me jätame tähele panemata selle, mis on tavaline, vaikne ja näiliselt meie enda käes. Mark Twain populariseeris ütlust, et on olemas kolme sorti valesid: valed, jultunud valed ja statistika. Just statistika on aga see vahend, mis suudab meie hirme tegelikkusega kõrvutada. Vaatame mõnda näidet.
Alligaatorid. Floridas, kus mina elan, kardavad paljud uustulnukad esimese asjana alligaatoreid. Selles osariigis elab umbes 1,3 miljonit alligaatorit, neid on peaaegu igas tiigis ja kraavis. Hirm tundub loogiline. Statistika aga naeruvääristab seda armutult: alates 1948. aastast, kui registreerimist alustati, on Floridas surma saanud 26–30 inimest, keskmiselt seega tublisti alla ühe inimese aastas. Tõenäosus üldse rünnaku ohvriks langeda on hinnatud umbes ühele 3,2 miljonist. Te võite Floridas elada terve elu, ujuda selle järvedes ja mängida golfi tiikide ääres, ilma et alligaator teid kunagi tõeliselt ohustaks.
Autod. Sama Florida, sama aasta. 2024. aastal hukkus selle osariigi maanteedel umbes 3184 inimest – see teeb ligi seitse surma iga päev. Kogu Ameerika Ühendriikides oli liiklussurmade arv 2024. aastal umbes 39 000. Auto rooli istume hommikuti kohvitassiga, telefon süles ja mõtted mujal. Ent just see igapäevane, tuttav ja kontrollitavana tunduv tegevus on kümneid tuhandeid kordi ohtlikum kui kõik Florida alligaatorid kokku. Ometi ei karda autosse istudes peaaegu keegi. Tuttavlikkus on parim rahusti.
Lennukid. Lennuhirm on sedavõrd levinud, et sellele on antud omaette nimi. Ja ometi: miili kohta arvestatuna on kommertslennundus umbes 95–190 korda ohutum kui autosõit. Tõenäosus hukkuda lennuõnnetuses on suurusjärgus üks 11 miljonist, autoõnnetuses umbes üks 95-st. Statistikute lemmiknalja kohaselt peaks inimene lendama üle 25 000 aasta jooksul iga päev, et sattuda keskmiselt ühte surmaga lõppevasse lennuõnnetusse. Kõige ohtlikum osa lennureisist on autosõit lennujaama.
Tuumajaamad. Vähe on asju, mis tekitavad sügavamat ja iidsemat hirmu kui sõna „tuumaenergia“. Tšornobõl ja Fukushima on meie kollektiivsesse mällu sööbinud. Aga vaatame surmade arvu toodetud energiaühiku, teravatt-tunni kohta. Kivisüsi tapab umbes 25 inimest teravatt-tunni kohta, peamiselt õhusaaste, mitte plahvatuste tõttu, nafta umbes 18, maagaas ligi 3, hüdroenergia umbes 1,3 inimest. Tuumaenergia? Umbes 0,03 ja see arv sisaldab juba Tšornobõli ja Fukushima ohvreid. Päikese ehk päikeseenergia (0,02) ja tuule puhul (0,04) on suremus samas suurusjärgus. See tähendab, et tuumaenergia põhjustab toodetud elektri kohta ligikaudu 99,8 protsenti vähem surmajuhtumeid kui kivisüsi – umbes 350 korda vähem.
Üks viis seda taibata on ette kujutada 150 000 elanikuga linna, mis tarbib aastas ühe teravatt-tunni elektrit. Kui seal toodetaks elektrit kivisöest, sureks seal igal aastal vähemalt 25 inimest enne õiget aega, enamjaolt õhusaaste tõttu. Tuumajaamas elektri tootmise korral peaks mööduma keskmiselt 33 aastat, enne kui üksainus inimene selle tagajärjel sureks. Ometi vaidleksid linnaelanikud tulihingeliselt tuumajaama vastu ega kortsutaks söekorstnaid nähes kulmugi.
Miks me nõnda eksime? Psühholoogia on siin halastamatult järjekindel. Üks korraga sada inimest tapnud katastroof tundub meile hullem kui sada eraldiseisvat sündmust, millest igaüks võtab ühe elu, kuigi hukkunute arv on täpselt sama. Me kardame koondatud, nähtavat, uudisväärset surma rohkem kui hajusat, vaikset, statistilist surma. Söejaama ohvrid surevad ükshaaval, südameinfarkti või kopsuvähi diagnoosiga, aastate jooksul, kodudes ja haiglates – keegi ei loe neid kunagi ühe pealkirja alla kokku. Tuumaõnnetuse ohvrid satuvad kõik korraga maailma esilehtedele. Inimaju, mis arenes savannis tiigreid ja äikest kartma, ei oska neil vahet teha.
Sama loogika kordub lõputult. Pärast iga terrorirünnakut tühjenevad lennukid, kuigi terrorism nõuab läänemaailmas tühise arvu elusid võrreldes kukkumiste, uppumiste või tavalise gripiga. Me kardame haisid, kes tapavad maailmas keskmiselt umbes kümme inimest aastas, kuid valdav osa surmaga lõppevatest õnnetustest juhtub hoopis kodus: trepil, vannitoas, köögis. Ühine joon on alati seesama: me ei hinda ohtu mitte tegeliku tõenäosuse, vaid selle järgi, kui kergesti meile mõni õudne näide meelde tuleb. Mida värvikam on lugu, seda suuremaks paisub hirm – arvudest olenemata.
Loodusõnnetused: suur hirm, väike hulk
Maavärinad, välk, üleujutused, tormid, kuumalained – loodus oskab tappa suurejooneliselt. Ja just sellepärast me kardame teda valesti.
Selle artikli kirjutamise ajal, 2026. aasta juuni lõpus kaevab Venezuela end välja oma viimase sajandi rängimast looduskatastroofist. 24. juunil tabasid Venezuelat alla minutise vahega kaks võimsat maavärinat magnituudiga 7,2 ja 7,5. Kõige enam said kannatada Caracas ja rannikulinn La Guaira. Hukkunute arv on kasvanud juba üle 1700-ni ja kasvab edasi, kuna päästjad otsivad rusude alt ellujäänuid. See on traagiline, südantlõhestav ja tõeline. Aga see on ka õpetlik näide selle kohta, et katastroofi hinda inimesele ei määra mitte loodus, vaid taristu: suur osa varisenud hoonetest olid ehitatud ilma seismilise kaitseta, sageli mitteametlikult ja pehmele pinnasele. Inimesi tapavad kokkuvarisevad majad, mitte maavärin.
Kui suur on aga loodusõnnetuste osa kõigis maailma surmades? Üllatavalt väike. Hinnangud olenevad sellest, mida täpselt loendada, kuid kõige rangema arvestuse järgi, välja arvatud raskesti loendatavad kuumasurmad, hukkub maailmas loodusõnnetustes keskmiselt 10 000–20 000 inimest aastas – tegu on alla 0,1 protsendiga kõigist surmadest. Laiema definitsiooni alusel, mis hõlmab ka kuumalaineid ja põudu, küünib see arv 45 000–60 000-ni aastas, moodustades umbes poole protsendi surmadest. Mõlemal juhul on tegu kaduvväikese osaga, mille varjutavad täielikult südamehaigused, vähk ja liiklusõnnetused.
Veelgi enam: loodusõnnetuste põhjustatud surmade määr on viimase sajandi jooksul langenud üle 90 protsendi, hoolimata sellest, et inimkond on neljakordistunud. Mitte sellepärast, et loodus oleks leebem – maavärinad on sama tugevad kui sajand tagasi –, vaid sellepärast, et ühiskonnad on vastupidavamad. Kasutatakse varajase hoiatuse süsteeme, ilmaennustust, ehituseeskirju ja tehakse organiseeritud päästetööd. Venezuela tragöödia tuletab meelde medali teist poolt: kus taristu on nõrk ja riik habras, seal nõuab sama loodusjõud mitu korda rohkem elusid.
Ja siis on veel vaikne tapja, mida peaaegu keegi ei karda: kuumus. Äärmuslikud kuumalained nõuavad igal aastal rohkem elusid kui enamik dramaatilisi katastroofe kokku, kuid kuna need ei varista maju ega tekita efektseid pilte, ei jõua kuumus meie hirmude nimekirja. Seevastu välk, mis tapab maailmas mõni tuhat inimest aastas, hõivab meie kujutluses ebaproportsionaalselt suure koha, sest see on vali, äkiline ja taevast saadetud.
Kuritegevus ja sõjad: vägivalla tegelik hind
Kui loodus ehmatab meid, siis üksteist me lausa kardame. Kuritegevus ja sõda on inimkonna vanimad hirmud ja ka siin on hirmu ja arvude vahel huvitav lõhe. Tapmised nõuavad maailmas igal aastal umbes 440 000 elu. Mõnel halval aastal, näiteks 2021. aastal, küünib see arv 458 000-ni. See on suur arv, kuid huvitav on selle võrdlus sõjaga: tavaliste tapmiste tõttu sureb inimesi kui relvakonfliktide ja terrorismi tõttu kokku. Terrorismi (mida läänemaailm kardab kõige rohkem) tõttu surnute arv moodustab tapmiste koguarvust kõigest umbes 22 000 inimest ehk tibatillukese killu.
Sõjad on viimastel aastatel paraku taas hoogu kogunud. 2024. aasta oli üks veriseimaid aastaid pärast külma sõja lõppu: registreeriti rohkem relvakonflikte kui ühelgi aastal alates 1946. aastast ja organiseeritud vägivalla tõttu hukkus ligi 160 000 inimest, neist umbes 76 000 üksnes Ukraina sõjas. Ja ometi: kui panna kõik maailma sõjad, kõik tapmised ja kogu terrorism ühte hunnikusse, tuleb umbes 600 000 surma aastas. Samal ajal nõuavad südamehaigused ligi 19 miljonit ja vähk umbes 10 miljonit elu. Inimene tapab inimest harvemini, kui inimest tapab tema enda vananev süda.
See ei tähenda, et vägivald oleks tähtsusetu, iga tapmine on tragöödia ja iga sõda kuritegu. See tähendab vaid, et meie hirmude võimendus ei käi käsikäes tegeliku ohuga. Stalinile omistatakse, kuigi allikas on vaieldav, küüniline tähelepanek, et üks surm on tragöödia, aga miljon surma on statistika. Selles mustas naljas peitub paraku terake tõtt inimese psühholoogia kohta: me leiname üht nime, kuid tuimeneme miljoni ees. Just sellepärast kujundab uudispealkiri meie hirmu paremini kui ükski tabel.
Surmade hinnanguline aastane arv maailmas põhjuste kaupa. Pane tähele logaritmilist skaalat: iga samm paremale tähendab kümme korda suuremat arvu.
Kui me oleme sajandiga eluea kahekordistanud peamiselt nakkushaigusi alistades, kerkib loomulik küsimus: kas saab minna kaugemale? Kas vananemine ise – too aeglane allakäik, mis lõpuks meid kõiki kätte saab – on midagi, mida meditsiin suudab aeglustada või lausa tagasi pöörata? Üha enam tõsiseltvõetavaid teadlasi vastab ettevaatlikult: „Võib-olla.“
Ent vahet tuleb teha kahel asjal. Eesmärk pole venitada elu lõppu lõputult – vähestele pakuks pikalt voodihaige olemine rõõmu. Suurem siht on pikendada tervena elatud aastaid: aega, kui inimene on terve, iseseisev ja teovõimeline. Sada aastat, neist viimased 20 halvatuna, on kahtlane võit; 80 aastat, neist 79. eluaasta veel reibas, on selge edusamm. Just sellele keskendub tänapäeva vananemisteadus.
Teadlased on kirjeldanud vananemist mõneteistkümne niinimetatud vananemise tunnusjoone kaudu. Need on rakulised protsessid, mis aja jooksul kuhjudes muudavad noore organismi vanaks. Nende hulka kuuluvad näiteks DNA kahjustused, telomeeride lühenemine, epigeneetilise regulatsiooni häirumine ja nn seniilsete rakkude kogunemine. Vananemisvastase meditsiini suur idee on lihtne ja ambitsioonikas: kui ühe haiguse asemel sihtida otse mõnda neist juurprotsessidest, võiks korraga edasi lükata terve hulga vanadusega kaasnevaid hädasid, nagu südamehaigused, vähk, dementsus, diabeet jne. Vaatame, mille kallal töötatakse.
Senolüütikumid. Vananedes koguneb meie kudedesse nn seniilseid ehk nn zombirakke – rakke, mis enam ei jagune, kuid mis keelduvad suremast ja eritavad ümbrusse põletikulisi signaale, mis kahjustavad naaberrakke. Senolüütikumid on ained, mis suudavad need zombirakud sihipäraselt hävitada. Hiirtel on selliste ravimite kombinatsioon, näiteks vähiravim dasatiniib koos taimse ühendi kvertsetiiniga, parandanud liikuvust, südametalitlust ja üldist tervist. Esimesed inimkatsed – näiteks kopsufibroosi ja põlveliigese kulumise puhul – on andnud paljulubavaid tulemusi: vähem põletikku, paremad füüsilised võimed.
Rapamütsiin. See aine avastati 1970. aastatel Lihavõttesaare pinnasest ja seda on aastakümneid kasutatud siirdatud elundite äratõuke vältimiseks. Nüüd on sellest saanud üks enim uuritud n-ö vananemisvastaseid aineid. Rapamütsiin pärsib rakulist signaalirada nimega mTOR, mis on seotud rakkude vananemise ja ainevahetusstressiga. Loomadel pikendab see järjekindlalt eluiga. Hiljutised inimkatsed, näiteks PEARL-uuring, viitavad paranenud immuunvastusele ja zombirakkude vähenenud hulgale. Ühes hiirtega tehtud katses pikendas rapamütsiin koos vähiravimi trametiniibiga eluiga koguni 30 protsenti – tunduvalt rohkem, kui kumbki aine üksi suudab.
NAD+ ja ainevahetuse mõjutamine. NAD+ on rakkude energiavahetuses hädavajalik molekul, mille hulk vananedes väheneb. Selle eelühendeid – nikotiinamiid-mononukleotiidi (NMN), nikotiinamiid-ribosiidi (NR) ja uuemaid variante – turustatakse juba laialdaselt toidulisanditena, kuigi tõendid selle inimestele sobivuse kohta on tagasihoidlikumad , kui reklaamitakse. Samale teljele kuulub diabeediravim metformiin, mille kohta korraldatakse suurt kliinilist uuringut TAME, et selgitada, kas see suudab edasi lükata vananemist ennast.
Epigeneetiline ümberprogrammeerimine. See on valdkonna kõige julgem ja kõige põnevam haru. 2006. aastal näitas Shinya Yamanaka, et neli geeni ehk nn Yamanaka faktorid suudavad muuta küpse raku tagasi nooreks, tüvirakulaadseks algrakuks. Idee on lihtne ja peadpööritav: kui rakus saab n-ö kella tagasi keerata, siis miks mitte keerata seda osaliselt – piisavalt, et rakk nooreneks, kuid mitte nii palju, et ta kaotaks oma identiteedi või muutuks vähkkasvajaks. Just selle peenhäälestusega tegelevad praegu sellised laborid, nagu Altos Labs ja David Sinclairi rühm. Riski vähendamiseks kasutatakse sageli ainult kolme faktorit, jättes välja vähiohtliku c-Myci. 2026. aasta alguses sai esimene seda lähenemist kasutav inimkatse rohelise tee ja eraldi püütakse epigeneetilist noorendamist rakendada lausa Alzheimeri tõve vastu.
Telomeerid ja geeniteraapia. Iga rakujagunemisega lühenevad kromosoomide otstes asuvad kaitsekorgid ehk telomeerid. Kui need otsa saavad, lakkab rakk jagunemast. Ensüüm telomeraas suudab neid pikemalt toimimas hoida ja telomeraasigeeni TERT sihipärane aktiveerimine on hiirte eluiga pikendanud. Inimeste puhul suhtutakse sellesse veel ettevaatlikkusega: telomeraas on kahe teraga mõõk, sest sama mehhanism, mis hoiab rakke noorena, võib soodustada ka vähiteket.
Sellele lisandub veel hulk vanu tuttavaid, mille mõju on kõige paremini tõendatud ja mis ei maksa midagi: mõõdukas kalorite piiramine, regulaarne liikumine, piisav uni. Need ei tee kedagi surematuks, kuid nende mõju tervena elatud aastatele ületab praegu kõik purkidesse pandud imetablettide oma kokku.
Valdkonna optimistid räägivad isegi nn põgenemiskiirusest: hetkest, kui meditsiin hakkaks igal elatud aastal lisama elueale rohkem kui ühe aasta, mispeale eluiga sisuliselt jookseks surmal eest ära. See on praegu pigem mõtteharjutus kui prognoos. Realistlikum konsensus kõlab tagasihoidlikumalt: paljud teadlased peavad järgmise paarikümne aasta jooksul saavutatavaks 10–20 lisanduvat tervet eluaastat. Mitte surematust, vaid hilisemat ja leebemat vanadust. Ka see oleks pöördeline.
Siiski on kohane üks kainestav märkus. Suurem osa neist läbimurretest on senini saavutatud hiirte, mitte inimeste peal, ja hiir pole väike inimene. Inimkatsed alles algavad, kestavad kaua ja kukuvad sageli läbi. Samal ajal on vananemisvastasest tööstusest kasvanud üle 85 miljardi dollari suurune turg, mis on tulvil hoolikalt sõnastatud lubadusi ja kalleid toidulisandeid, millel on vähene teaduslik alus. Tervemõistuslik reegel on lihtne: mida valjem on müügijutt, seda kehvem on tavaliselt tõendus. Tõelist teadust tehakse tasapisi, retsenseeritud artiklite ja topeltpimedate katsete, mitte mõjuisikute videote ja kuukaupa müüdavate „protokollide“ kaudu.
Lõpetuseks: külm pilk ja suured silmad
Surm jääb praegu võitmatuks. Surematu meduus võib oma kella tagasi keerata, kuid meie – vähemalt esialgu – ei saa. Kuid me saame mõelda surmast selgemini, kui meie hirmud lubavad.
Sest hirmul on suured silmad, aga statistikal külm pilk. Me kardame alligaatorit järves, kuigi tõenäolisem on, et meid tabab välk; me kardame lennukit, istudes samal ajal autosse, mis on sadu kordi ohtlikum; me kardame tuumajaama, hingates rahulikult sisse söeküttel töötava elektrijaama nähtamatut suitsu. Meie aju, mis kujunes hoopis teistsuguses maailmas, kaalub riske valede kaaludega.
Targem on kinnitada turvavöö kui karta alligaatorit. Targem on toetada vaikset, igavat, retsenseeritud teadust kui osta lärmaka reklaami ajel imetablette. Ja targem on meeles pidada, et see tähelepanuväärne lugu, kuidas inimene kõigest sajandiga oma eluea kahekordistas, pole sündinud tohutute imede, vaid tuhandete tagasihoidlike, igavate ja korralike sammude tulemusena: puhas vesi, vaktsiin, õigel ajal alustatud antibiootikumikuur. Just nõnda on inimkond seni surmaga maadelnud, ja kui me tahame minna veel kaugemale, siis pigem samamoodi: kannatlikult, tõenduspõhiselt ja ilma suurte silmadeta.
Sest lõpuks pole hirm iseenesest probleem, see on miljonite aastate jooksul lihvitud ellujäämisriist. Viga on lasta tal valida meie eest sihtmärgid. Woody Allen on tunnistanud, et ta ei karda surma, vaid ei taha lihtsalt kohal olla, kui see tuleb. Selles naljas peitub tervet mõistust: me saame valida, mille pärast me elades muretseme. Karda julgelt, karda lihtsalt õigeid asju. Ja kui surm kunagi tõesti veel paar sammu kaugemale astub – nii nagu ta on viimase saja aasta jooksul juba astunud –, oleme me õppinud teda paremini tundma.