Uuringu käigus selgus ootamatult, et teadlaste enda koduülikooli linnakus elutsev ja Parastethorus pinicola nime saanud must mardikas oli varasemalt kirjeldamata liik. Putukas on liivatera suurune, olles vaid umbes ühe millimeetri pikkune.
Töö käigis leiti aga ülikoolilinnakust eemal veel teinegi uus lepatriinuliik, millele andis uuringu peaautor nime oma vanaema Takako järgi, et tänada teda putukahuvi toetamise eest lapsepõlves.
Kuidas on aga võimalik, et need putukad on nii pikalt märkamatuks jäänud? Teadlaste sõnul peitub seletus paaris lihtsas asjaolus. Esiteks ei pööra putukauurijad tavapäraselt männipuudele erilist tähelepanu, otsides uusi liike pigem teistsugustest elupaikadest.
Teiseks on eri liiki pisikesed mustad lepatriinud väliselt niivõrd sarnased, et palja silmaga on neid võimatu eristada. Liigi täpseks määramiseks tuleb putukat lahata ja tema kehaehitust mikroskoobi all uurida.
Nii said teadlased väärt kogemuse, et laialdast kajastust pälviv avastus võib peita ennast otse su nina all.
Uurijad kirjutavad uuest lepatriinust lähemalt ajakirjas Acta Entomologica Musei Nationalis Pragae.
