Minu elektronpostkasti tuli kiri, milles teatati, et minu Partnerkaart aegub juuli lõpus. Samas kirjas suunati mind edasi lingile, kus pidin ennast ID-kaardi, Smart-ID-ga või mõnel muul moel identifitseerima. Lisaks lubati kaardi mingit virtuaalset varianti.
Häiretuluke läks kohe põlema. Esmalt vaatasin oma Partnerkaarti ja ennäe!, oligi aegumas. Aga nagu on hoiatatud, et läinud ma kaarti uuendama mitte kirjaga kaasas olnud lingi kaudu, vaid läksin otse Partnerkaardi lehele. Mine sa tea, ehk on petturid avastanud minu kaardi vananemise ja ründavad enne, kui keskkond ise mind kaarti vahetama utsitab. Pidid ju petturid suunama lehekülgedele, mis näevad välja nagu päris, aga on loodud õngitsemiseks.
Seekord polnud petuskeemi, aga millised on järeldused? Ma ei kasutanud e-riigi üht funktsiooni, lihtsamat minekut ettevõtte leheküljele. Miks? Sest kahtlesin selle turvalisuses ja teiste kogemused on näidanud, et kahtlustel võib vahel alust olla. Fakt on siiski, et see otseteefunktsioon on kasutu, sest klient ei julge seda kasutada.
Eesti e-riigi kuulsuse kõrval on harva räägitud selle probleemidest. Meie andmete ristkasutussüsteem teeb meie elu palju mugavamaks, aga me kaotame turvalisuses. Miks tsahknad, kaljulaidid ja teised käivad meie e-riiki tutvustamas nii neegrite kui pingviinide juures? Sest arenenumad maad kahtlevad andmete nii laialdase kasutamise turvalisuses, eriti Saksamaa, kellel on väga range andmekaitse ja suur umbusk ristkasutuse vastu.
Nagu me näeme, ei ole mõnedki digiriigi saavutused enam turvalised. Muide, ma ei usalda ka e-valimisi, sest kui järele mõelda, ega ma ei teagi, kuhu mu hääl tegelikult läheb ja päris kindlalt ei saa ma sellest ka uurimisel sotti. Usaldame pimesi? Rahakeskkonnas tähendab see rahakoti sisu kadumist.
Eestit vapustavad petuskeemid, BNS-i uudised teatavad igal päeval kümnetest ja sadadest tuhandetest väljapetetud eurodest. Politsei võtab kinni ainult rahakullereid, aga internetikeskkond pole jätkuvalt usaldusväärne, sest miks meid muidu aina hoiatatakse petuskeemide eest? Tundub, et petturid on digimaailmas sammukese pankadest, operaatoritest, turvafirmadest ja teistest asjaosalistest ees, sest petuskeemid koguvad tuure juurde, mitte ei rauge.
Palju räägitakse inimeste endi vastutusest. Kõik on õige, ei tohi olla loll ja petuskeemide õnge langeda, aga see ei tähenda, et IT-sektor ei vastuta. Digiteenused peaks olema sellised, et ka ullike saab seal tehinguid turvaliselt teha. Praegu aga petetakse firmasid, nende juhte ja pearaamatupidajaid nii, et tolmab.
Ja riik? Tema ei tee midagi. See ei tohiks olla nii, et pätid tegutsevad ja riik laiutab ainult käsi. Riik on kodanike jaoks, mitte vastupidi. Ta peab kodanikke kaitsma, eriti kui on neile peale pannud nii meeletu maksukoormuse, nagu see on Eestis. Mille eest me riigile neid makse maksame, kui tema ei suuda meid kaitsta? Keskaja feodaal rõhus oma talupoegi kõvasti, aga samas oli tema kohus rahvast kallaletungi korral kaitsta. Meil elab kuritegelik maailm kukil, aga riik meid ei kaitse, makse aga lüpsab nii, et udar paistes.
See miljonite väljapetmine on märk riigi nõrkusest. Eriti hirmus on see, et riik on jõuetu pättide ees.
Kindlasti irvitavad paljud mingil põhjusel ka loo autori üle. Üks on siiski selge: olgu ma kui rumal, naiivne või ebateadlik, maksan ma makse ja pean saama oma riiki, tema loodud ja kasutuses olevaid süsteeme usaldada. Sajad inimesed, olgu nad rumalad või kergeusklikud pealegi, on usaldanud, ja on rahast ilma jäänud, riik ja IT-sektor pole petmisi ohjeldada suutnud. Paljud usuvad, et nad lihtsalt ei oska midagi tõhusat ette võtta.
Siseminister Taro, justiitsminister Pakosta ja teised võimuoinad vastutavad otseselt selle röövretke eest. Krt, te olete võimul, teil on hoovad käes, aga riik on pättide poolt üle võetud. Või saate teie “nokka kasta”, kui “Ristiisa” parafraseerida…
Jüri Kukk, toimetaja