Kui rääkida kortermajade varjumiskohtadest, kerkivad silme ette enamasti tühjad ja hämarad keldrid, kuhu minnakse vaid hädaolukorras. Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri värske magister Gert Christjanson leiab aga, et just selline mõtteviis on probleem. Tema hinnangul peaks varjumiskoht olema ruum, mida inimesed kasutavad iga päev, olgu selleks mängutuba, ühiskontor, paranduskelder või peosaal.
Gert Christjansoni magistritöö keskendus nõukogudeaegsete kortermajade keldrite ristkasutusele. Ta uuris Eesti, Soome ja Taani kogemust ning jõudis järeldusele, et hästi toimiv varjumiskoht ei sünni üksnes tehniliste nõuete täitmisest, vaid sellest, kas inimesed peavad seda oma igapäevase elukeskkonna loomulikuks osaks.
Teema muutub eriti aktuaalseks nüüd, kui Eestis jõustusid uued nõuded varjumislahenduste rajamiseks. Kuigi juhised käsitlevad põhjalikult turvalisust ja tehnilisi tingimusi, leiab Christjanson, et märksa vähem tähelepanu on pööratud sellele, kuidas need ruumid võiksid rahuajal päriselt kasutuses olla.
“Kui inimene on selles ruumis juba varem viibinud, siis ta teab ka kriisiolukorras paremini, kuhu minna ja mida sealt oodata,” ütles ta Vikerraadio “Huvitaja” saates.
Tema hinnangul ei peaks varjumiskoht olema paik, mille uks avatakse esimest korda alles õhuhäire ajal. “Praegu aktiveerub see ruum alles kriisiolukorras. Aga kui seal on igapäevaselt elu sees, siis on see hooldatud, korras ja inimestele tuttav,” märkis ta.
Magistritöö üks osa oli välitööd Tallinna kortermajades. Kuigi tehnilised nõuded olid sageli täidetud, märkas autor üht läbivat probleemi: ruumid olid igapäevaselt lukustatud ning majaelanikud neid ei kasutanud. Seetõttu muutusid need sisuliselt passiivseteks tehnilisteks ruumideks.
Tema hinnangul ei piisa sellest, et ruum vastab kõikidele nõuetele. “Kui ta on lihtsalt kinni pandud, siis ta ei ela. Oluline on ka see, kuidas need ruumid suhestuvad elanike igapäevaeluga,” lausus ta.
Sisearhitekt usub, et varjumiskoht võiks olla ühisruum, kuhu inimesed lähevad ka täiesti tavalisel teisipäeva õhtul. “Kui me saame ventilatsiooni korda, eemaldame rõskuse ja teeme ruumi puhtaks, siis ma arvan, et ristkasutus selle taha küll ei jää,” ütles ta.
Kõige enam avaldasid autorile muljet Soome kogemused. Seal ei käsitleta varjendeid pelgalt kriisitaristu osana, vaid need on integreeritud igapäevaellu. Sama ruum võib olla spordisaal, jõusaal, mänguruum, muusikastuudio või kogukonnakeskus ning vajadusel saab selle kiirelt ka varjendina kasutusele võtta.
Christjansoni sõnul ei tähenda ristkasutus seda, et ruum tuleb täis ehitada. “Kui räägime mööblist, siis see võiks olla kaheotstarbeline,” ütles ta. Näiteks võiksid pingid olla ühtlasi panipaigad või riiulid ning vajadusel kiiresti ümber paigutatavad. “See ristkasutus võib minna väga väikese detailini välja: riiul võib olla pink ja pink võib olla riiul,” selgitas ta.
Magistritöös jõuab Christjanson järeldusele, et hästi toimiv varjumiskoht ei sõltu ainult ehituslikest lahendustest. Sama oluline on elanike omavaheline usaldus ja soov ühisruumi kasutada.
Välitööde käigus külastas ta muu hulgas Tallinna Vase tänava kortermaja, kus kõik ühisruumid on elanikele pidevalt avatud. Selline teadlik otsus aitab tema sõnul vältida olukorda, kus naabrid hakkavad üksteist kahtlustama ning iga kadunud ese tekitab süüdlase otsimise. Magistritöös järeldab ta, et lukustamata uksed sümboliseerivad avatust ja usaldust ning just usaldus on üks toimiva elukeskkonna alustalasid.
Ka varjumiskohtade puhul peab ta oluliseks, et inimesed tunneksid ruumi omana, mitte ei tajuks seda tehnilise rajatisena, kuhu tavaliselt asja ei ole. “Kui inimene käib seal ruumis iga päev, siis ei teki kriisiolukorras küsimust, kuhu minna või mis teda seal ees ootab,” sõna ta.
Ühe probleemina tõi Christjanson välja ka korteriühistute hirmu, et kui avalikult rääkida oma maja varjumiskohast, võivad kriisi korral sinna tulla ümbruskonna inimesed.
Magistritöös kirjeldab ta juhtumit, kus korteriühistu juhid ei soovinudki varjumiskoha olemasolu laiemalt reklaamida, sest kartsid, et kõigile ei jätku ruumi. Samas rõhutab ta, et kortermajade mitteavalikud varjumiskohad ongi mõeldud eelkõige selle maja elanikele ning hirmu asemel võiks korteriühistud olla hoopis eeskujuks, et ka naabermajad rajaksid endale samasugused lahendused.
Tema sõnul süvendab vaikimine teadmatusest tulenevat hirmu. “Kui me ei näita eeskuju, siis kasvatame ainult tunnet, et teistel on soov tulla meie varjumiskohta,” märkis ta.
Magistritöö ei sea kahtluse alla Päästeameti tehnilisi soovitusi. Küll aga leiab autor, et juhendit võiks täiendada sisearhitektuuri vaatenurgaga. Praegu keskendub juhend peamiselt sellele, kuidas muuta kelder ohutuks. Christjanson leiab, et sama oluline oleks anda korteriühistutele ideid, kuidas muuta need ruumid väärtuslikuks ka rahuajal.
Christjansoni hinnangul on nõukogudeaegsete kortermajade keldrid aastakümnetega kaotanud oma kunagise rolli ning muutunud panipaikadeks või lihtsalt määratlemata kasutusega ruumideks. Samas peitub neis suur kasutamata potentsiaal.
Tema disainiprojekt pakub välja neli võimalikku kasutusviisi: lugemisruumi, mänguruumi, paranduskeldri ja peosaali. Kõik need täidavad rahuajal kogukondlikku funktsiooni, kuid on vajadusel kiiresti kohandatavad varjumiskohaks. Autori hinnangul ei vaja kõik keldrid selleks suuri ümberehitusi. Sageli piisab olemasolevate ruumiliste võimaluste märkamisest ning väikestest, läbimõeldud muudatustest.
Christjanson usub, et just selline lähenemine aitab muuta varjumise loomulikuks osaks elukeskkonnast, mitte millekski, millele mõeldakse alles siis, kui sireenid tööle hakkavad. “Me ei peaks käsitlema varjumiskohta ainult kriisiobjektina. Kui ta on igapäevaselt kasutuses, siis on ta korras, hooldatud ja inimestele tuttav,” ütles ta.
Tema hinnangul võiks sellest võita palju enamat kui ainult elanikkonnakaitse. Hästi läbimõeldud ühisruumid tugevdavad ka naabrite omavahelist suhtlust ja kogukonnatunnet. Nii jõuabki magistritöö peamise järelduseni: kõige parem varjumiskoht ei pruugi olla see, millel on kõige paksemad seinad, vaid see, kus inimesed käivad ka siis, kui ohtu ei ole.