See, mida meile praegu keskkonnasäästu ja suure jäätmereformi nime all maha müüakse, on tavalise inimese nahaalne koorimine. Riik on aastakümneid probleeme edasi lükanud, lasknud prügindusel muutuda erafirmade kuldmune munevaks äriks ja nüüd, kui Euroopa Liidu sihtarvud reaalselt kuklasse hingavad, lajatatakse kogu tegemata töö arve tarbijale. Topelt ja ilma häbita.
Kui võrrelda Eesti süsteemi Soomega, kaob igasugune loogika ja alles jääb vaid küsimus, miks me laseme endaga nii käituda.
Karistuspoliitika versus toimiv süsteem
Eesti riigi plaan inimesi sorteerima panna on primitiivne: kütame hinnad lakke, küll siis hakkavad liigutama. Jäätmereformi raames rakendub jäätmete ladestamisele ja põletamisele uus riiklik saastetasu. Kui seni oli tavaline segaolmejäätmete käitlustasu põletustehases umbes 65 eurot tonni kohta, siis nüüd lisandub sellele riiklik saastetasu 60 eurot tonni kohta. Sarnane matakas tabab prügilaid, kus senisele 30-eurosele ladestustasule keevitatakse samuti 60 eurot tonni kohta otsa.
Tulemus on käes: Tallinna piirkonnas tõusevad jäätmeveo hinnad elanikele senisest keskmiselt 63 protsenti kõrgemaks. See ei ole rohepööre, see on finantsiline väljapressimine.
Soomes on asjad täpselt vastupidi, sest sealne süsteem on ehitatud inimest toetama, mitte karistama. Seal toimib laiendatud tootjavastutus – mahlapaki või plastpudeli ringluse kulu on juba ammu toote hinna sisse arvestatud. Kortermajade juures on pakendikonteinerid elanikele tasuta või sümboolse hinnaga, sest tootjad katavad kogumiskulud.
Soomlane paneb oma puhta kraami tasuta ära ja kallis segaolme prügikast jääb tal tühjaks. Meie aga maksame Eestis nagu lollid topelt: enne poes pakendi eest ja pärast õues selle eest, et keegi selle minema toimetaks.
Sürrealistlik äri: oma tooraine välja, võõras saast sisse
Selle äri kõige absurdsem pool puudutab aga seda, kuhu prügi tegelikult liigub. Mõelge korraks kaasa: sina pesed kodus hoolsalt oma piimapakke ja kogud vanapaberit. Mis sellest saab? Kuna Eesti pole suutnud aastatega luua kohalikku ringlussevõtu võimekust, laaditakse meie puhas kraam veoautodele ning laevadele ja veetakse riigist välja – peamiselt Leedu ja Soome tehastesse. Me ekspordime oma väärtuslikku toorainet, sest me ei oska ega taha sellega ise midagi peale hakata.
Kuid tsirkus läheb veelgi hullemaks. Samal ajal kui oma puhas paber rändab piiri taha, impordib Eesti tonnide viisi võõrast segaolmeprügi sisse. Iru elektrijaam on aastate jooksul toonud laevade ja autodega sisse tuhandeid tonne välismaa prügi – otse loomulikult sealsamast Soomest ja Suurbritanniast. Miks? Sest siinsetel jaamadel on vaja ahjusid kuumana hoida ja võõra saasta vastuvõtmise eest kasseeritakse sisse magusaid väravatasusid.
Soome prügi põleb hästi, sest soomlane on sealt märja toidujäägi välja sorteerinud.Tulemus on täielik hullumaja: Soome prügi tuuakse laevaga meile põletamiseks, kohalikud erafirmad teenivad selle pealt megakasumeid ja meie oma sodi rändab ikka prügimäele, samal ajal kui Eesti elanik maksab oma prügikasti tühjendamise eest hingehinda.
Kommunaalteenus versus monopolide pidulaud
Miks Soome suudab ja Eesti mitte? Vastus peitub omandivormis ja eesmärkides. Soomes ei ole prügivedu erafirmade nuumamise koht. Seal haldavad süsteemi omavalitsuste ühisettevõtted. Nende eesmärk ei ole börsil maksimumpuhaskasumit taga ajada ega omanikele dividende pumbata. Nende ainus ülesanne on pakkuda oma piirkonna inimestele toimivat kommunaalteenust – täpselt samamoodi nagu toimivad tänavavalgustus, veevärk või lumekoristus.
Eestis on aga prügindusest tehtud reguleerimata turg ja suurte eramonopolide pidulaud. Meil on 78 omavalitsust ja sellest tulenevalt ka erinevad reeglistikud. See on loonud rägastiku, kus elanik ei maksa mitte keskkonnasäästu, vaid erafirmade logistika, konteinerite rendi, väravatasude ja tühisõidu trahvide eest. Riigikontroll on juba aastaid tagasi nentinud, et meil valitseb süsteemis andmete pimedus – riik ei suuda isegi täpselt kontrollida, kuhu suur osa tekkivatest jäätmetest reaalselt kaob.
Selle tulemusel olemegi jõudnud punkti, kus kaks naaberriiki vaatavad sama muret täiesti erineva pilguga. Soome on loonud süsteemi, mis toimib elaniku kasuks ja teeb sorteerimise talle rahaliselt soodsaks. Eesti valis aga tee, kus aastatepikkune tegemata töö kirjutatakse läbi uute saastetasude korraga tarbija arvele, muutes keskkonnahoiu hiiglaslikuks väljaminekuks inimese rahakotis.
Rainis Lipstok