Sellise tõdemuseni jõudsid Suurbritannia teadlased, kes võrdlesid inimese ja kõigi nelja tänapäeval elava inimlase ehk šimpansi, bonobo, gorilla ja orangutani naeru. Töörühm analüüsis erinevaid helisalvestisi, mis olid kogutud noorte inimahvide ja laste mängimise ning kõditamise ajal.
Analüüs tõi esile, et nii ahvide kui ka inimeste kõditamisel tekkiv naer püsib äärmiselt korrapärase rütmiga, kuid mürades ja mängides kaob naerust range isokroonsus ehk ühtlane taktimõõt. Seejuures selgus, et vaid inimene suudab oma naeru tempot vastavalt olukorrale reguleerida.
Inimesed naeravad kõditamise ajal kiiremini kui mänguhoos, samas kui teistel inimahvidel selline paindlikkus puudub. Teadlaste sõnul peitub seletus osaliselt meie keha anatoomias ja evolutsioonilises arengus. Mängimine ja müramine hõlmab keha väänamist ja muud füüsilist tegevust, mis lööb tavapärase hingamisrütmi sassi, muutes ka naeru ebaregulaarsemaks.
Inimeste naeru suurem paindlikkus ja temponüansid peegeldavad aga meie kaugelearenenud häälekontrolli. Naeru kiirenemine viitab miljonite aastate jooksul tekkinud võimele oma hingamist ja häälepaelu üha täpsemalt juhtida, mis sillutaski lõpuks teed keerulise inimkeele arengule.
Lisaks aitab vabam ja varieeruvam rütm anda naeru kaudu edasi sotsiaalselt olulist teavet oma sügavamate emotsioonide ja kavatsuste kohta.
Teadlased kirjutavad tulemustest lähemalt ajakirjas Communications Biology.