“Keskkonnahoidu, elurikkust ja mullastikku tulebki põldudel spetsiaalselt uurida, sest põllumajandus ei mõjuta loodust lihtsalt üldiselt, vaid väga konkreetsete mehhanismide kaudu, mis vajavad mõõtmist, vaatlemist, jälgimist ja katsetamist, ” selgitas ta METKi töö olulisust.
Keskkonnamõjud avalduvad sageli väga aeglaselt ja võivad olla varjatud, mistõttu ei saa ühe aasta andmete põhjal teha põhjapanevaid järeldusi. “Mulla viljakus või liigirikkuse muutused ei pruugi ühe põllumajandushooajaga nähtavad olla, need kujunevad aastate jooksul või isegi kümnenditega. Ja seetõttu ongi vaja pikaajalisi katseid ja seiret,” ütles ta “Ökoskoobi” saates.
METKi Kuusiku katsekeskuses viidi nelja aasta jooksul läbi mahe- ja tavaviljeluse kompleksuuring, mille tulemused kinnitasid viljavahelduse positiivset mõju. Uuringu eesmärgiks oli mahepõllumajandusliku tootmise ja keskkonnasõbraliku majandamise toetuse nõuetele vastava viljavahelduse mõjude selgitamine.
METK-i agroökoloogia spetsialist Karli Sepp rääkis, et kuna viljavaheldused on põllumajanduse keskkonnatoetuste nõuetes paika pandud, oli vajalik hinnata, kui hästi need töötavad ja kas need annavad põllul parema tulemuse võrreldes sellega kui neid nõudeid ei täideta.
Uuringu jaoks viidi katsepõldudel sisse kaks maheviljeluse ja keskkonnasõbraliku majandamise miinimumnõuetele vastavat külvikorda: teravilja-ristiku ja teravilja-vahekultuuri külvikorrad. Lisaks oli võrdluseks üks nõuetele mittevastav, üksnes teraviljade vaheldusega külvikord (teravilja-mono).
Kultuuride vaheldumine külvikordadel annab parema tulemuse, sest tagab tugevamad taimed ja parema saagi. Sepp selgitas, et kasvatades vaid ühte kultuuri, näiteks teravilja, hakkavad aastate jooksul levima haigused ja taimekahjurid ning kannatab ka mulla struktuur.
“Katset alustades me eeldasime, et kattetulus teeb tavaviljalus igal juhul maheviljelusele ära. Samas on mahetoetused kogu aeg•
•
More olnud palju suuremad kui tavaviljeluses ja me mõtlesime, et ehk see vahe ei ole nii suur. Aga pikemalt katset tehes selgus, et tegelikult annab maheviljelus enamus aastatel suurema kattetulu,” rääkis ta tulemusest.
Samas tõdes Sepp, et rolli mängib ka konkreetse paiga mulla viljakus ja Kuusiku kiiresti läbikuivav rähkmuld annab pisut kehvemat saaki kui mõni teine põld, isegi kui väetada samamoodi kui teised tavaviljelusega tegelevad põllupidajad Eestis. “Meie vähem viljakal mullal on see paradoks olnud, et enamus aastatel on maheviljeluse saagid väiksemad, aga kattetulu suurem kui tavaviljeluses, kuigi seal on saagid palju suuremad,” ütles ta.
Mitu aastat väldanud katse tulemusena leiti, et teravilja-ristiku külvikorras oli kattetulu üldiselt suurem kui teistes külvikordades. Näiteks oli teravilja-ristiku külvikorras punase ristiku järel talinisu terasaak maheviljeluses keskmiselt 21 protsenti suurem kui teravilja-mono ja 11 protsenti suurem kui teravilja-vahekultuuri külvikorras.
Teravilja-vahekultuuri külvikorra süsteemi puhul leiti, et vahekultuuride mõju terasaagile oli oluline just tavaviljeluses, kus sügiseks mullas kasutamata jäänud toitainete mõjul moodustasid nad suurema biomassi.
“Meil on eriti tavaviljeluses see probleem, et väga palju toiteelemente jääb sügiseks mullas kasutamata. Maheviljelejatel, kellel on ka nende vahekultuuridega võimalik mullaviljakust tõsta ja parandada, oli see juba varem rohkem levinud. Nüüd on juba mitu aastat olnud vahekultuuride toetus, mida makstakse eraldi,” rääkis Sepp.