See mõte vasardab peas iga kord, kui vaatan täna aknast välja või loen uudiseid. Meie, kes me oleme hulga aastakümmneid siin ilmas vastu pidanud, ei räägi mingit väljamõeldud muinasjuttu. See on meie päris elu ja meie põlvkonna lollusteta lugu. Lugu sellest, kuidas kõigest, mis oli meile täiesti loomulik, on tänaseks saanud midagi sellist, mida peetakse ohtlikuks, mittesoovitavaks ja peaaegu et kriminaalseks. Kuidas me ometi elus oleme ja miks see maailm meie ümber nii pööraseks on muutunud?
Me kasvasime üles ajal, mil taskus ei piiksunud ükski seade. Lapsena me teadsime ilma telefonideta, kus teised sõbrad on. Selleks ei olnud vaja kaarte ega sõnumeid ekraanil – meil oli oma vaist, meil oli kindel sõna, meil olid kogunemiskohad ja me leidsime oma kaaslased alati üles. Me liikusime ringi täiesti vabalt, puudusid igasugused kaitsevahendid. Ja ometi, ilma kellata oskasime õigel ajal õhtul koju minna. See ei olnud hirm, vaid meile sissekasvanud kohusetunne ja kokkulepped, mis kehtisid ilma ühegi meeldetuletuseta.
Selline iseseisvus sai alguse koolist ja kodust, mis õpetasid meile varakult selgeid piire ja vastutust. Tänapäeval tundub, et kõik reeglid on tehtud selleks, et kedagi mitte riivata, kuid tulemuseks on sageli see, et puudub igasugune austus. Meie ajal oli suund teine. Koolis oli õpetaja õppematerjaliks kaardikepp ja me kõik teadsime, et see polnud mõeldud ainult kaardi näitamiseks – kui olid üleannetu, said vastu näppe. See õpetas kohe korda ja reegleid austama.
Kodus ei olnud lood leebemad, sest koolis halva hinde saades saime kodus füüsiliselt nuhelda. Kui tegime pahandust, tõmbas vanaema kõrvenõgesega üle säärte, nii et tuld lõi välja. Me ei jooksnud kellegi peale kaebama ega otsinud õigustust, vaid saime aru, et me ise tegime valesti, ja see karmus õpetas meid oma tegude eest vastutama.
See vastutus kandus otse üle meie igapäevasesse ehedasse elukeskkonda, sest meie põlvkond ei kasvanud steriilses klaasmullis, vaid reaalses looduses ja oma käte jõul. Sügisel käisime kooli kaudu kartulaid kohustuslikus korras korjamas – selg oli märg, maamuld küünte all ja kummikud savised, aga see oli töö, mis tuli lihtsalt ära teha ning keegi ei halisenud. Samamoodi remontisime ise oma ratast ja võrri, käed õlised ja näpud villis, sest kui tahtsid sõita, pidid oskama ka parandada.
Me teadsime täpselt, et lehmi peab lüpsma, et piima saada, sest toit ei tulnud iseenesest poeriiulile. Kui kõht läks õues tühjaks, tõmbasime porgandi peenrast välja, puhastasime vastu püksisäärt ja sõime otse seda. Autos puudusid turvavööd ja kui kukkusime põlve katki, siis ainukeseks plaastriks oli sealsamas kraavipervel kasvav teeleht, mis süljega haavale vajutati. Me kasvasime koos maaga ja see tegi meid tugevaks.
Selline ehe ja vahetu elutunnetus lõi aluse ka puhastele inimsuhetele, kus valitses siirus ja lihtne inimlik au sees hoidmine. Suhted poiste ja tüdrukute vahel olid vabad igasugusest tagamõttest – tüdrukutele tehti musi põse peale ja keegi ei kaevanud sind kohtusse, sest see oli märk sõprusest ja poolehoiust, mitte kuritegu. Sa avasid ukse tüdrukutele ja naistele, sest meile oli õpetatud viisakust ja lugupidamist. Mehed olid mehed ja naised olid naised ning sellest tunti rõõmu.
Kuid vaadake, kuhu see loomulik jada meid täna ühiskonnana välja on viinud – me oleme kaotanud igasuguse iseseisvuse ja asendanud selle võõraste käskudega. Muutus on palju sügavamal kui lihtsalt tehnoloogias. Tänapäeval on igal inimese liigutusel ja igal tegevusel oma niinimetatud õpetaja, instruktor või suunamudija, kes teab sinust endast paremini, kuidas sina elama pead.
Ühiskond on muutunud selliseks, kus inimesel ei lasta enam ilma kõrvalise juhendamiseta hingata, süüa, tööd teha ega lapsi kasvatada. Tollane sügisene kohustuslik kartulikorjamine ja reaalne füüsiline töö tembeldataks täna laste ekspluateerimiseks. Meilt on ära võetud usaldus iseenda vastu. Selle asemel, et toetuda oma kogemusele, talupojamõistusele ja sisetundele, oleme loonud süsteemi, kus keegi teine väljastpoolt peab meile iga sammu ette kirjutama ning me ei julge enam ilma ametliku „eksperdi“ loata oma peaga mõelda.
See lõputu etteütlemise ja reguleerimise hullus on loogiliselt viinud meid järgmise sammuni – me oleme teinud igast viimasest kui inimlikust liigutusest ja siirast aitamisest äri. Enam ei ole olemas lihtsalt ligimesearmastust ega omakasupüüdmatut üksteise toetamist, vaid kõigel on küljes oma hinnasilt. Kui keegi vajab elumurega või lihtsa asja lahendamisel tuge, ei räägita enam naabriga või sõbraga südamest südamesse, vaid sind suunatakse kohe tasulise nõustaja või elutreeneri juurde. Isegi laste hoidmisest on tehtud litsentseeritud äri, sest hoovi peal nooremate järele vaatamine või tuttava tasuta appi jooksmine tundub praeguses maailmas ühiskonnale kahtlane.
Kui keegi teebki teisele heateo, siis ühiskondlik surve sunnib kohe küsima, mis see maksab, sest puhas, omakasupüüdmatu aitamine on asendunud tehinguga, kus iga samm peab tooma kellelegi kasumit. Me oleme pannud raha sinna, kus varem oli süda.
Kõik see viib meid lõpuks kõige tähtsama küsimuseni: mis saab edasi? Jah, noorte käes on tulevik, aga kui tugev saab olla see tulevik, kui olevik on reguleeritud nii pehmelt ja vastutustundetult? Me oleme loonud reaalsuse, kus midagi ei tohi, kus füüsiline töö teeb justkui haiget ja iga väikseimgi vastuväide või eluterve kriitika viib kohe kohtusse. Kui noor põlvkond kasvab üles ühiskondlikes siidkinnastes, kus neil ei lasta tunda rasket vaeva, puudub vajadus ise oma vigadest õppida ja iga konflikti lahendab jurist, siis millise vundamendi me neile jätame? Selline steriilne ja ülereguleeritud olevik ei kasvata tugevaid juhte ega iseseisvaid inimesi, vaid loob hirmunud ja hapra tuleviku, mis ei suuda elutormides püsti jääda.
See tõdemus võib paljudele noortele täna suurt pahameelt teha, sest tõde ongi valus kuulata ja kriitika riivab mugavust. Kuid enne kui keegi hakkab solvuma, peame vaatama peeglisse ja küsima selle kõige kibedama küsimuse: kust see noor siis tulnud on? Kes selle haprale ja ettevaatlikule põlvkonnale selle maailma sellisena kandikul ette kandis? Vastus on karm – me ise kasvatasime nad selliseks. Mida me siis valesti teinud oleme?
Oma suures armastuses ja soovis pakkuda oma lastele paremat, kergemat ning turvalisemat elu, kui meil endal oli, tegime me neile tegelikult karuteene. Me ehitasime nende ümber steriilse mulli. Me võtsime neilt ära võimaluse kukkuda, põlvi katki hõõruda ja ise lahendusi leida. Me hakkasime nende eest igat sammu ette mõtlema, ostsime neile esimese ohumärgi peale vidinad ja instruktorid ning lõpuks andsime käest õiguse oma lapsi karmilt, aga õiglaselt maaga sotsialiseerida. Me tahtsime neid säästa sellest vaevast, mis meid tegelikult tugevaks tegi, ja unustasime, et ilma tuleristsateta ei teki iseloomu. Meie andsime neile selle pehme oleviku ja nüüd imestame, miks nad kardavad füüsiliste tööd ning otsivad igale vastuväitele õigustust kohtusaalist.
Ja ometi, kõige selle juures, mis meil oli – ilma etteütlejateta, ilma turvavööde, ilma siidkinnasteta ja ilma hinnasiltideta heategudel – olime me õnnelikud! See oli loomulik. See ei olnud trauma, vaid elujõuline elukool. Just selle kõige juures ja selle kõigega sai üles ehitatud Eesti ühiskond. Meie lapsepõlve aastad vormisid meist tugevad inimesed, kes ei murdu esimese tuuleiili käes ja oskavad elus igas olukorras ise hakkama saada.
Mis on nüüd juhtunud? Miks on tänane maailm meid ümbritsenud ehedast elust teinud midagi sellist, mis oleks justkui tappev ja kriminaalne? Me vahetasime oma vaba ja tugeva olemise steriilse hirmu, lõputute keeldude, võõraste õpetussõnade ja igapäevaste arvete vastu. Me oleme ühiskonnana hakanud kõike nii väga kellegi teise reeglite ja ärihuvide järgi reguleerima, et oleme unustanud, kuidas päriselt, julgelt ja oma peaga elada.
Rainis Lipstok