Ruhnu kuulumist Eestile on seni käsitletud eelkõige Eesti ja Läti vahelise territoriaalvaidlusena. Ajaloolase Mart Kuldkeppi värske uurimus näitab aga, et saare saatust ei kujundanud ainult riikide diplomaatia. Paarisaja elanikuga rootsikeelne kogukond osales ise aktiivselt läbirääkimistes, kasutas osavalt ära Eesti, Läti ja Rootsi huvide põrkumist ning suutis noorelt Eesti riigilt välja kaubelda rea neile olulisi erisusi.
Kuldkepp ütles, et Ruhnu lugu oli Eesti ajalookirjutuses küll üldjoontes teada, kuid enamasti on seda vaadatud riikide vaatenurgast. “Üldiselt on ikka teatud, et Lätiga oli Ruhnu küsimuses mingisugune vastuolu: kellele ta täpselt peaks kuuluma. Mina mõtlesin, et vaatan seda lugu natuke lähemalt, aga mitte ainult Eesti ja Läti perspektiivist, vaid ruhnlaste enda perspektiivist ka, et kuidas nad ise selles olukorras püüdsid oma huvisid kaitsta ja kehtestada,” selgitas Kuldkepp.
Uurimuse ajendiks said Rootsi riigiarhiivist leitud seni kasutamata allikad: ruhnlaste palvekirjad Rootsi kuningale aastatest 1920 ja 1921. Neis palusid saareelanikud, et neil lubataks liituda Rootsiga. Sealt tuleneski uurimisküsimus, kuidas ruhnlased ise olukorda hallata proovisid.
Lisaks Rootsi arhiividele kasutas Kuldkepp Eesti arhiivimaterjale, toonast ajakirjandust ning vähesel määral ka Läti allikaid. Just eri riikide vaatenurkade ühendamine võimaldas tema sõnul tõsta lõpuks tähelepanu keskmesse kogukonna enda. “Kui vaadata ainult Eesti või Rootsi materjale, siis see pilt ei ole täielik. Mitmest suunast lähenev käsitlus võimaldas saareelanikke endid rohkem fookusesse tõsta,” selgitas ta.
Saar, mis elas oma seaduste järgi
Ruhnu erines kõigist teistest rannarootsi kogukondadest. See oli ainus täiesti rootsikeelne asustus Eestis ning kuulus sajandeid Liivimaa koosseisu. Veelgi olulisem oli aga saare erakordne eraldatus. “Talviti oli peaaegu võimatu saarele saada. Sinna tekkis rüsijää, mis takistas igasugust liiklust. On lugusid sellest, kuidas isegi kõige suuremad poliitilised uudised jõudsid sinna alles palju hiljem,” märkis ajaloolane.
See tähendas, et ka Vene riigivõimu kohalolek oli saarel nõrk. “Vene tsaaririigil ei olnud sellist administratiivset võimekust jälgida, et seal korralikult makse makstakse, sealt korralikult nekruteid võetakse või järgitakse kõiki kehtestatud reegleid,” sõnas ajaloolane.
Selle tulemusel kujunes ruhnlastel arusaam, et neil on ajalooline õigus elada omaette. Nad uskusid, et Rootsi ajal antud privileegid kehtivad endiselt. “Neil oli arusaam oma Rootsi õigusest, et nad elavad mingisuguse vana rootsiaegse seaduse järgi, neile olid kunagi antud privileegid Rootsi kuninga poolt ja nemad elavad nende järgi,” märkis ta.
See kujundas kogukonna identiteeti ja tekitas neil privilegeeritud kogukonna tunde. Kuldkepp kirjeldas, kuidas nad tundsid, et on justkui paremad kui teised rannarootslased või ka eestlased.
Kui enamiku eestlaste jaoks tähendas iseseisva vabariigi sünd uut algust, siis Ruhnu elanike jaoks oli olukord Kuldkeppi hinnangul vastupidine. Kui teiste rannarootslaste jaoks avanesid Eesti Vabariigis suuremad võimalused, siis ruhnlaste jaoks läks kõik sammu võrra tagasi.
Põhjus oli lihtne. “Neile oli varem omaseks saanud selline eraldi olev eluviis. Nad tegid, mis tahtsid, keegi neid seal väga ei tülitanud. Aga siis ühel hetkel tuleb Eesti Vabariik ja hakkab seal oma riigivõimu kehtestama, öeldakse, et ka teie peate maksma makse, teie ei tohi lihtsalt riigimetsast tasuta puid võtta ja teie eluviis peab muutuma,” kirjeldas ta olukorda, mis tekitas vastuseisu.
Seega tundus ruhnlastele, et neilt võetakse justkui midagi ära. “Tänapäeval räägitakse privileegipimedusest ehk kui oled olnud privilegeeritud seisuses, siis privileegi kadumine tundub ebaõiglane. Ruhnlaste suhtumine oli umbes samasugune,” tõi Kuldkepp võrdluse.
Ruhnlased ei piirdunud protestimisega. Nad mõistsid kiiresti, et Eesti ja Läti vaidlus saare kuuluvuse üle annab neile läbirääkimisruumi. “Neil õnnestus seda asjaolu ära kasutada. Nad said alati öelda, et kui meile Eesti Vabariigis ei meeldi, siis võib-olla hääletame hoopis Läti poolt,” märkis ajaloolane.
See sundis Eesti riiki kompromisse otsima. Kuldkepp leiab, et just siin ilmneb ruhnlaste poliitiline nutikus. “Kui on väike paarisaja inimesega kogukond, kes elab üsna traditsioonilist eluviisi kuskil isoleeritud saarel, siis võiks arvata, et neil ei ole suurpoliitilist mõtlemist. Aga mulle tundub, et seal ikkagi üsna palju oli,” lausus ta.
Tema sõnul hindasid ka Eesti ametnikud ruhnlaste oskust olukorda enda kasuks pöörata. Näiteks kirjutas hilisem välisministeeriumi informatsioonibüroo juht Eduard Laaman, et ruhnlased jätavad endast küll naiivse mulje, kuid tegelikult tegutsevad väga läbimõeldult.
Miks taheti hoopis Rootsi alla?
Aastal 1920 pöördusid ruhnlased Rootsi kuninga poole sooviga liita saar Rootsiga. See polnud juhuslik mõte. “Ruhnlastel oli side Rootsiga alati olnud suhteliselt tugev. Kõik see, mis neil Vene riigi poolt jäi saamata, said nad kindlasti Rootsi poolt,” sõnas ta. Rootsi rahastas näiteks uue kiriku ehitamist, saatis saarele kirikuõpetajaid, jõulukingitusi ja muud abi.
Rootsis tunti Ruhnu vastu ka erakordset huvi. “Ruhnut käsitleti Rootsi vaates nagu etnograafiamuuseumina. Tundus, et seal elavad inimesed umbes samamoodi nagu rootslaste esivanemad tuhat aastat tagasi,” ütles Kuldkepp.
See suhtumine oli siiski vastuoluline. “See oli mingis mõttes paternalistlik. Mõeldi, et sinna ei tohiks tuua liiga palju uuendusi: inimesed peaksid seal edasi elama oma traditsioonilist eluviisi.”
Ruhnlaste pöördumisele vastates jäi Rootsi valitsus siiski ettevaatlikuks. “Neil ei olnud tahtmist üleliia sekkuda sellesse, mis toimub Läänemere teisel kaldal. Nad ei tahtnud tekitada olukorda, kus Rootsi tõmmatakse hiljem mingisugusesse konflikti Venemaaga,” ütles ajaloolane.
Kui Rootsi oli Eesti iseseisvust tunnustanud, muutus saare liitmine Rootsiga sisuliselt võimatuks. Ruhnlased kohandasid seejärel oma eesmärke ning hakkasid taotlema hoopis ajalooliste privileegide säilitamist Eesti koosseisus. Nii läkitasid ruhnlased teele järjekordse kirja.
Teine palvekiri osutus edukaks. Rootsi juhtis Eesti tähelepanu ruhnlaste soovidele ning peagi hakkasid tulema ka konkreetsed tulemused. Ruhnlased said õiguse kasutada riigimetsa tasuta, ajateenistust võisid nad läbida oma kodusaarel ning mitmed muudki erisused jäid püsima.
Seejuures põhjendasid pooled neid erinevalt. “Ruhnlased ütlesid, et need on nende iidsed õigused. Eesti riik ei tahtnud seda kuidagi niimoodi põhjendada,” märkis Kuldkepp.
Eesti käsitles neid pigem praktiliste haldusotsustena. “Riigimetsast võib tasuta puid võtta, aga mitte sellepärast, et see oleks vana privileeg, vaid sellepärast, et te hooldate samal ajal metsa. Samamoodi ei vabastata teid ajateenistusest, vaid antakse võimalus teenida omaenda saarel,” kirjeldas Kuldkepp riigi nägemust.
Nii said mõlemad pooled väita, et olid saavutanud soovitud tulemuse. “Ruhnlastele võimaldas see öelda, et nad on saanud selle, mida tahtsid. Eesti riigile võimaldas see käsitleda neid administratiivsete otsustena, mida saab vajadusel muuta,” sõnas ta.
Eesti ostis Ruhnu lojaalsuse
Kuldkepp peab üheks tähelepanuväärsemaks episoodiks 1919. aasta niinimetatud hülgerasvaekspeditsiooni. Selle käigus ostis Eesti riik ruhnlastelt nende toodetud hülgerasva ning andis vastu ka relvi. Samal ajal kinnistati saarel Eesti võim. “See on üks osa Eesti Vabariigist, mis põhimõtteliselt ostetakse Eesti territooriumi koosseisu selle läbi, et kohalikele elanikele antakse midagi vastu,” ütles ta.
Tema sõnul on Eesti ajaloos raske leida teist samasugust näidet. “Sellist teist olukorda Eesti Vabariigi algusaastatel minu meelest ei ole, kus kohalike elanike lojaalsus niimoodi sisuliselt välja ostetakse,” rääkis ta. Hiljem väitsid ruhnlased, et neile oli tollal suuliselt lubatud märksa rohkem, kui Eesti riik lõpuks kirjalikult kinnitas.
Kuldkeppi hinnangul seisneb Ruhnu loo peamine väärtus selles, et see muudab arusaama väikeste kogukondade rollist ajaloos. Sageli kujutatavad ajaloolased neid pelgalt suurriikide otsuste objektina. Tegelikult võisid nad ise aktiivselt sündmuste kulgu mõjutada.
“See näitab, et sellisel väikesel paarisajaliikmelisel kogukonnal oli täiesti oma agentsus. Nad suutsidki mingit oma tahtmist läbi suruda nendes oludes, mis olid tekkinud,” märkis ta.
Kuigi Ruhnu ei saanud Rootsi osaks ega saavutanud Ahvenamaa-sarnast autonoomiat, kasutas kogukond enda jaoks soodsa võimaluste akna peaaegu maksimaalselt ära. “Ma ei tea, kas nad olid lõpuks täiesti rahul, aga neil oli põhjust rahul olla. See võimaluste aken kestis vaid mõned aastad ning ma arvan, et seda aega kasutasid nad väga hästi ära. Paremini võib-olla ei oleks saanudki,” lausus Mart Kuldkepp.