Eesti maaelu ja inimeste viimane toimetulekurõngas on sattunud riikliku bürokraatia kägistavasse haardesse. Alates 1. juulist kehtima hakkav nõue, mis kohustab üle 0,5-hektarilisel avamaal või enam kui 100-ruutmeetrises kasvuhoones tegutsevaid hobikasvatajaid end Põllumajandus- ja Toiduametis (PTA) registreerima, on otsene rünnak iseolemise ja elementaarse toimetuleku vastu.
Pärast seda, kui kodune loomapidamine on rangete reeglitega maapiirkondades juba sisuliselt välja suretatud, on riik võtnud sihikule viimase kantsi – koduse juurviljakasvatuse.
See eluvõõras ülereguleerimine ei tulene Euroopa Liidu nõuetest, vaid kohalike ametnike ogaragarusest. Ajastus on aga eriti küüniline. Olukorras, kus maksud tõusevad, kütus kallineb ja elatustase langeb, peegeldab uute kohustuste turjale veeretamine ladviku täielikku lugupidamatust oma rahva vastu. Kui rahandusminister Jürgen Ligi teatas riigikogu ees külma kõnekusega, et „osad inimesed ongi vaesed“, siis nüüd teeb riik kõik selleks, et nad jääksidki vaeseks ja neil poleks sellest ringist pääsu.
Kui inimene ei jõua hinnatõusude tõttu varsti enam tanklasse, poodi ega kuhugi mujale, siis oli oma lapike maad see viimane päästerõngas, mis hoidis nina vee peal. Selle asemel, et rasketel aegadel kodust toidukasvatust soodustada, hirmutatakse inimesi järelevalveametnike ja registritega.
Riik ei jäta kodanikele enam mitte mingisugust hingamisruumi. Kui isegi vanaema kartulivagu ja tomatitaimi hakatakse käsitlema potentsiaalse rikkumisena, mida peab ametnik kontrollimas käima, on tervemõistuslik riigijuhtimine lõplikult lõppenud. See inimeste nurkasurumine ja vaesuse põlistamine tuleb kohe peatada.
Rainis Lipstok