Kallis lugeja, hoidke toolist kinni. On juhtunud midagi üleloomulikku. Jüri Ratas, endine peaminister-keskerakonnale ja praegune EPP saadik-isamaalane, on kirjutanud artikli, milles tunnistab, et Euroopa Liidu kliimapoliitika võib majanduse murda. ETS vajab pehmendamist. Tööstus ei pea vastu, aga tasuta kvoodid ei tohi ikkagi liiga kiiresti kaduda. Nõrk tekst, ent tähendusrikas.
Tere tulemast, Jüri. Oleme teid oodanud mõistlike inimeste hulka alates 2015. aastast. Kohvi ja küpsiseid? See on see haruldane hetk, mil üks tuulelipp, kes on aastaid Brüsseli briisis lehvinud, avastab, et võib-olla ei olnudki nii geniaalne idee muuta Euroopa energiahinnad kingituseks hiina seltsimeestele ja oma tööstus maha müüa. “Me vajame majandusega arvestavat kliimapoliitikat,” kirjutab ta. Milline üllatus! Justkui poleks keegi seda varem öelnud. Justkui poleks EKRE seda lihtsat tõde selgemas sõnastuses sadu ja tuhandeid kordi korranud.
Kui me hoiatasime, et kõrge süsiniku hind, prognoosimatu elektrihind ja kiire kvootide kärpimine tapavad konkurentsivõime, naerdi meid välja kui tagurlikke kliimaskeptikuid. Nüüd, kui Saksamaa tööstus vaevalt hingitseb, tehased kolivad Aasiasse ja isegi Merz peab oma tööstust kaitsma, siis äkki algavad ka peavoolu “arutelud”. Milline ootamatu ärkamine.
Just selles peitubki globalismi traagika. Kogu see uhke projekt – roheline tehing, netonull, 15-minutilinnad, üleilmne keskvõimu utoopia – on ehitatud liivale. Mitte tavalisele liivale, vaid nõrkade iseloomude liivale – lausa silmapiirini ulatuvale kõrbele. Selle vundamendiks on tuulenuusutajad, oportunistid ja selgrootud, kes muudavad veendumusi sama kiiresti kui Euroopa Komisjon oma hämaraid eesmärke.
Progressistid võivad ainult unistada kindlast, raudse tahtega armeest, mis viib halastamatult ellu suure Rohelise Pöörde. Selle asemel on nende poolel kamp tuulelippe, kes täna usuvad pimesi kliimadogmaatikat, homme avastavad “tasakaalu” ja ülehomme marssivad tont teab millise uue direktiiviga vehkides. Nende usk on nõrk.
Selliste inimestega ei saa ehitada midagi püsivat. Eriti mitte globaalset tehnokraatlikku 15-minuti õnneriiki, kus sul on kõik käeulatuses, aga tegelikult pole sul enam ei energiat, tööstust ega suveräänsust, sõnavabadusest ja heaolust rääkimata. Nõrgausulised ei too maailmarevolutsiooni. Nad loovad vaid ajutisi emotsionaalseid narratiive, mis esimese suurema tööstuskriisi järel kokku varisevad.
Seepärast ongi EKRE ainus jõud, keda kliima küsimuses saab usaldada. Me ei ole tuulelipud. Me ei ole kunagi olnud. Me ei tõmmanud küüru selga, kui Brüssel käskis. Me ütlesime, et see absurd viib majandusliku enesetapuni. Täna kinnitab seda juba pool Euroopat, kaasa arvatud need, kes meid veel eile naeruvääristasid. Kui pea ei jaga, siis jagab majandus.
Globalism ei kuku lõpuks kokku Hiina või Venemaa pärast. Ta kukub kokku omaenda selgrootute sulaste pärast – nõrkade, oportunistlike ja tuult nuusutavate jõmmide pärast, kes ei suuda isegi omaenda ideoloogiat järjekindlalt ellu viia. Halearmas nurjumine.
Aitäh, Jüri Ratas, et olete oma hilinenud ja osalise ärkamisega meie õigsust taas kord kinnitanud. Me ei pea viha, võimalusel isegi aitame hädalist. Aga ärge imestage, kui tuul homme jälle pöörab ja teid järgmisesse mülkasse kannab. Me jääme terve mõistuse ja põhiseaduse juurde. Järjekindlalt. Nagu alati.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.06.2026