- aastate lõpus tõstis pead korraga mitu ühiskonnakriitilist teatrisuunda, kuid ajalookäsitlused on neid kohelnud ebavõrdselt. Mälu-, absurdi- ja pärimusteater leidsid peagi tee akadeemilisse uurimusse ja ajalookirjutusse. Pikaks ajaks jäi uurijate pilgu alt välja aga kväärteater. Selle all mõistetakse teatrit, mis käsitleb mittenormatiivse soo- ja seksuaalidentiteedi teemat, sellega seotud tegelasi, esteetikat ja elutunnetust. Säärased lavastused liigitati sageli lihtsalt kerge meelelahutuse alla. “Lääneski jõudis kväärteatri akadeemiline uurimine fookusesse alles viimastel aastakümnetel,” selgitas Eva-Liisa Linder.
Varjatud järjepidevus range režiimi all
Sõdadevahelises Eesti Vabariigis võeti liberaalne lääne dramaturgia laiema uuendusmeelsuse vaimus rõõmuga vastu. Publiku seas kogusid populaarsust nii Oscar Wilde’i viktoriaanlikke kõlblusnorme pilavad näidendid kui ka komöödiad, kus tegelased kehastusid vastassoo esindajateks.
Nõukogude võimu kehtestatud repertuaarinõuded ja tsensuur surusid vaba eneseväljenduse aga teatrite ametlikest programmidest pikaks ajaks välja. Toonane seadus tegi homoseksuaalsusest kriminaalkuriteo ja ühiskond pidas mittenormatiivset soo- ja seksuaalkäitumist tabuks. Kiirelt kadus repertuaarist vabameelne dramaturgia, mille teatrijuhid asendasid uuele ideoloogiale vastavate tekstidega.
Keeldudest hoolimata leidsid lavastajad üksikuid viise, kuidas alternatiivsete teemadega varjatult edasi tegeleda. Vabamat väljendust võimaldas esmalt klassikaline dramaturgia. Näiteks kaasnes William Shakespeare’i komöödiates vembutamise, nõiduse ja üleloomulike jõududega sageli tegelaste mänglev soorollide vahetamine.
Lisaks toodi juba 1950. aastate lõpus lavale mitu kväärvihjelist näidendit. Seejuures mängiti 1958. aastal Draamateatris ameerika näitekirjaniku Arthur Milleri värsket mehelikkuse-teemalist draamat “Vaade sillalt” ja harrastustrupi esituses itaallase Eduardo de Filippo kergelt äratuntava homotegelasega komöödiat “Minu perekond”. Mitmed katsetused ja vabamad arutelud liikusid teatrimaastiku vähem tsenseeritud äärealadele: raadio- ja teleteatrisse ning amatöör-, stuudio- ja tudengiteatrisse.
Eesti teatriuuenduse aegu 1960. ja 1970. aastate vahetusel jõudis peavoolu riigiteatrite lavale kümmekond soo- ja seksuaalkäitumist puudutavat lavastust. Eriti menukaks osutusid inglise farsid ja komöödiad, mis tõid saalidesse üle 100 000 vaataja. Nende seas oli Mati Undi uusversioon Brandon Thomase eestiajalgi populaarsest näidendist “Charley tädi” ja Peter Shafferi värske farss “Must komöödia”.
Publiku ette jõudis ka noore briti autori Shelagh Delaney realistlik näidend “Mee maik”. Epp Kaidu lavastuses, mida mängiti nii teleteatris kui ka Vanemuises, astus üles positiivses võtmes kujutatud homoseksuaalne kunstitudeng Geoffrey, kes toetab üksildast rasedat neidu. Lavastuse kavalehel nimetas Mati Unt Geoffreyt eufemistlikult “eriskummaliseks noormeheks”. Hiljem meenutas ta, et tollases ideoloogilises õhustikus omandasid isegi puhtinimlikud teemad poliitilise tähenduse. “Mee maik” kujunes angloameerika teatris geivabadusliikumise-eelse dramaturgia oluliseks teoseks. Linderi sõnul osutavad need näited, et Eesti teatri areng ei kulgenud lääne ühiskonnakriitilisest teatrist täielikult lahus. “Paralleele lääne kväärteatri arengutega on üllatavalt palju,” märkis ta.
Hilissotsialismi ajal kujunes seega teatrisaalist tänu vihjelisele väljendusviisile juba turvalisem koht, kus käsitleda küsimusi ja teemasid, millest ühiskonnas laiemalt rääkida ei tohtinud. Lavalaudadel said hääle marginaliseeritud identiteedid. “Kväärlavastajad ja -näitlejad said teatri kaudu oma isikliku kogemuse avalikku ruumi tuua,” nentis Linder.
Tsensuuri langemine avas paisu
Demokraatliku ühiskonnakorra saabudes pääsesid varem vaoshoitud ideed avalikkuse ette. Lavastajad olid mitmeid tekste ja teemasid endaga aastaid kaasas kandnud ja said hakata neid 1980. aastate lõpust vabalt lavale tooma. “Teatritsensuuri lõppedes vallandusid poliitilised teemad nagu paisu tagant,” nentis Eva-Liisa Linder.
Esimesel vabaduskümnendil mängisid Eesti teatrid läbi mitmed lääne kväärdramaturgia tipud, alates Oscar Wilde’ist kuni Tennessee Williamsi ja Tony Kushnerini. Samas laines jõudsid lavale paljud uued ja omaloomingulised ideed. Lavastajad väljendasid tekstide kaudu ka oma maailmapilti ning kohendasid julgelt algmaterjali. Nii tegi Mati Unt 1995. aastal Henrik Ibseni “Nukumaja” Norast hoopis Norberti, pöörates ümber traditsioonilised soorollid. Loo keskmesse tõusid võimukas naisadvokaat Helmi ja tema allasurutud kodune mees Norbert.
Üleminekuaja vabadusiha laines kujunes seksuaalteema üheks uue ajastu sümboliks, mis peegeldas postsotsialistliku mõtteviisi kujunemist. Seni eraeluliseks peetud tabuteemad jõudsid avalikku debatti. Teatrilavadel asendusid vihjed otsesõnaliste väljaütlemistega ning valmisid esimesed otseselt homo- ja lesbiteemalised lavastused. Varem peljatud tekste sai vabalt mängida. Näiteks esietendus Delaney “Mee maik” 1991. aasta sügisel kolmes teatris korraga: Viljandi Ugalas, Rakvere teatris ja Tallinnas Vene Draamateatris.
Uued teemad levisid esmalt riigiteatrites, mille varasemast ajast päritud võrgustik võimaldas repertuaari kiiresti publiku ette tuua. Uuendusmeelsusega paistsid silma Draamateater ja Ugala. Üle Eesti kujunesid teatrisaalid olulisteks avalikeks ruumideks, kus laiem vaatajaskond puutus sageli esmakorda kokku mittenormatiivsete identiteetidega.
Uute teemade konarlik vastuvõtt
Uuenenud repertuaar jõudis lavale ajal, mil ühiskonda vormisid veel visalt vanad hoiakud. Publikut ja kriitikuid hoidsid tagasi varasemate ühiskondlike hierarhiate meelevallas kujunenud eelarvamused. Samas muutus tõmme lääneliku eluviisi ja vabama eneseväljenduse poole üha tugevamaks. Linderi analüüsitud ligi 300 siirdeaegsest teatriarvustusest selgub, et toonane kväärlavastuste vastuvõtt oli vastuoluline ja polariseerunud.
Uudsesse soo- ja seksuaalteemade käsitlusse suhtus soosivalt vaid kolmandik arvustusi, teine kolmandik oli negatiivse või tõrjuva hoiakuga. Ülejäänud hoidsid ebamugavast teemast kõrvale või vaikisid selle sootuks maha. Vanema põlvkonna kriitikute tekstidest kumas läbi hirm harjumuspäraste sotsiaalsete hierarhiate muutumise ja heteroseksuaalse armastuse tõrjumise ees.
Kriitikutel nappis sageli ka sõnavara, millega kirjeldada ja analüüsida uusi identiteete. Võõrapärased terminid võeti üle otse kavalehtedelt või kirjutati lavastustest hoopis üldinimlike mõistete kaudu – räägiti sõprusest, üksteise mõistmisest ja toetamisest.
1990. aastatel pälvis meedias enim tähelepanu Georg Malviuse “Inglid Ameerikas”, mis tõi rahva ette korraga homosuhted, AIDSi traagika ja nüüdisaegse LGBT-kogemuse. Kui tavaliselt ilmus ühe lavastuse kohta vaid käputäis arvustusi, siis käsitles ajakirjandus Malviuse lavastust ligi 40 korda. Näiteks avaldas Sõnumileht nädalase vahega kaks vastandlikku arvamust. Neist esimene küsis pealkirjas “Mis on lahti Draamateatriga?” ning väitis, et homoteema sedavõrd suurejooneline käsitlemine on tavainimesele eemaletõukav. Teine lugejakiri kaitses LGBT-inimeste õigusi ja vastas: “Draamateatriga pole midagi lahti!”. Sooteemalised lavastused olid ka üks põhjus, miks kultuuriajakirjanduses hakati rääkima sotsiaalsest teatrist ehk tänapäevases mõistes poliitilisest teatrist.
Kultuuriline muutus võtab aastakümneid
Siirdeaja teater ilmestab Eva-Liisa Linderi sõnul hästi sotsioloogide tõdemust, et ühiskonna eri osad arenevad erinevas tempos. Kui poliitilised ja majanduslikud reformid võivad toimuda mõne aastaga, siis sügavamate ühiskondlik-kultuuriliste protsesside nagu hoiakute, väärtuste ja käitumismustrite teisenemine võtab sageli aastakümneid.
1990. aastate alguses võis jääda mulje, et Eesti ühiskond on uue vabadusega juba harjunud. Nii kirjutas Kati Murutar lavastust “Silme ees läheb mustaks” arvustades, et inimesed olevat laulva revolutsiooni poliitiliste vapustuste ja ajakirjanduses vallandunud seksrevolutsiooni tõttu lausa tuimaks muutunud ning LGBT-teemad ei üllata laval enam mitte kedagi. Sarnast hoiakut väljendasid tollal ka mitmed vanema põlvkonna teatrikriitikud.
Näiline ükskõiksus ei tähendanud siiski, et väärtuskonfliktid oleksid kadunud. Linderi hinnangul peegeldas see pigem uue ja vana väärtusruumi kokkupõrget ning sellega kaasnenud kultuuritraumat. Harjumatutele teemadele reageeriti sageli naljatlemise, tõrjumise või sildistamisega. Minevikus kujunenud suhtumised võisid mõjuda haavavalt. Uuendusmeelsed teatritegijad olid liberaalseid ideid väljendanud juba nõukogude ajal, kuid demokraatliku pöörde järel jõudsid need esimest korda laiema avalikkuseni. Lavastajad hakkasid rääkima toona, 30 aastat tagasi, sallivusest kui hoiakust, mida ühiskond alles õpib – ja õpib õigupoolest tänaseni. Uurija sõnul ilmestab seda hiljutine vaidlus teatrikooli tudengite drag-esinemise ümber, kui mõnest teleklipist piisas nädalaid kestnud meediakäraks.
Kväärteatri ajalugu näitab, et ühiskondlikud muutused ei sünni ühe seaduse ega ühe lavastusega. Siirdeaja Eesti uuendusmeelne teater tõi avalikkuse ette teemad, mis olid varem kõrvale tõrjutud või mida oli käsitletud varjatult. Lisaks pakkus teater ruumi identiteetidele ja kogemustele, millele ühiskond polnud veel valmis nime andma. Just seetõttu räägib siirdeaja kväärteater ühtaegu minevikust ja tänapäevast – sellest, milliseid pingeid, võimalusi ja valikuid toob kaasa vabadus.
Artikkel põhineb Eva-Liisa Linderi ettekandel tänavusel Eesti humanitaarteaduste aastakonverentsil “Hic sunt dracones. Humanitaarsed maailmad” Tartus.