USA More president Donald Trump ütles hiljuti, et Ukraina presidendil Volodõmõr Zelenskil läheb päris hästi. Kas Trumpi suhtumine on kuidagi Zelenskisse ja Ukrainasse muutunud?
Ma arvan, et see peegeldab hetkeolukorda, mille puhul on tõesti raske öelda, et Ukrainal ei läheks hästi. Viimase kahe-kolme kuu jooksul on Ukraina tänu oma laienenud suveräänsele kauglöögivõimekusele toonud sellesse sõtta täiesti uue elemendi. On raske veel öelda, kas see on nüüd pööre, aga keegi ei saa eitada, et ukrainlased on oma võimekust näidanud väga efektiivselt. Nad on mõjutanud Venemaa strateegilisi objekte, naftatöötlemistehaseid ja sõjatehaseid ning suutnud logistikaahelaid, näiteks Krimmi viivaid teid, väga hästi blokeerida.
See on tekitanud nii visuaalse efekti, nagu me nägime Moskva ründamise pealt, kui ka reaalse olukorra, kus Venemaa seisab silmitsi väga tõsiste probleemidega. Kuna me teame, et president Trumpile meeldib üldiselt hoida võitjate poolele, ei olnud mõnes mõttes ime, et ta nii ütles.
Kui oluliseks me peaksime seda sõnavõttu pidama?
Oluline on vaadata, milline on olnud Ühendriikide senine strateegiline hoiak. See on pigem olnud selline, et sõda tuleks kuidagi kiirelt lõpetada. See võimaldaks suurema strateegilise stabiilsuse kontekstis USA-l asuda Venemaaga laiaulatuslike teemade, ennekõike kaubandus- ja majandussuhete käsitlemise juurde.
Kõik see on aga osutunud võimatuks, sest esiteks ei ole seda sõda võimalik kiirelt kokku pakkida. Nagu me jätkuvalt näeme ka pühapäevasest Putini sõnavõtust, ei ole Venemaa oma eesmärke muutnud. Nad tahavad Ukraina riiki hävitada ja ilmselt ka oma agressiooni laiendada, et lõhkuda Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Teisest küljest näitab Ukraina praegu ennekõike oma võimekust ega ole mingil juhul kapitulatsiooni nõudvate tingimustega nõus, nii et sõda jätkub.
Ma usun, et ka Ühendriigid ja president Trump peavad aru saama, et selle sõja lõpu toob lähemale Ukraina reaalne abistamine. Venemaa peab olema survestatud ja aru saama, et agressioon ei tasu ära.
Samas on Moskva Trumpi sõnavõtule juba üsna valusalt reageerinud, öeldes, et tundub, justkui oleks USA More loobumas objektiivse vahendaja rollist. Kas see tähendab, et Moskva jaoks on igasugune rahuläbirääkimistele minek, kus USA More on osaline, nüüd võimatuks saanud?
Ma arvan, et see on iseenesest hea uudis, sest see näitab, et ameeriklased teevad selles kontekstis midagi õigesti. Olla neutraalne vahendaja sõjas, kus üks autoritaarne režiim tahab hävitada demokraatiat ja demokraatlike riikide kaitseallianssi, lihtsalt ei ole võimalik. Jah, Trump on püüdnud seda teha ja tõenäoliselt püüab veelgi, aga reaalsus on see, et sõja lõpetab ja õiglase rahu toob ikkagi Ukraina võit. Seda ei saa neutraalselt pealt vaadata.
Olgem ausad, Ameerika Ühendriigid More aitavad Ukrainat tegelikult päris oluliselt kaitsetarnete kaudu. Tõsi, eurooplased küll maksavad selle eest, aga teine valdkond on luureinfo ja sihitamise info jagamine. See kõik on ülioluline selles osas, kuidas Ukraina sõjas edu saavutab.
Te mainisite juba korraks Vladimir Putini pühapäevast sõnavõttu. Tundub, et ukrainlaste väga edukad vastulöögid on tekitanud olukorra, kus isegi Putin peab tunnistama, et neil on tõesti probleem kütusenappusega ja olukorra hoidmisega. Mida te sellest välja loete?
Loomulikult ei saa ta eitada, et Ukraina korraldatud rünnakud häirivad tõsiselt Venemaa kütusevarustatust. See võib kaasa tuua väga tõsise ahelreaktsiooni, kui mõtleme näiteks eelseisvale viljakoristusperioodile või tervele reale teistele kogu riigi elu puudutavatele sektoritele. Ega ta midagi muud öelda ei saagi, aga tegelikult on ta täiesti selgelt iseenda algatatud sõja lõksus.
Putin ilma sõjata ei ole keegi. Ta ütles näiteks Krimmi kohta, mis on poolisoleeritult praegu ukrainlaste sihtmärk number üks, et küll me saame hakkama, ei ole hullu. Tegelikult tal häid lahendusi ei ole ja ta loodab jätkuvalt seda, mida ustavad kindralid talle tõenäoliselt ette kannavad, et küll nad saavad sügiseks Donbassi ja kogu ala, mida esimeses faasis loodeti, kätte.
Samas me teame, et Putin ei saa seda sõda lõpetada talle kahjulikul moel. See tähendaks tema võimu ja autoriteedi lõppu või vähemalt suurt kahju ning võimalik, et ka režiimivahetust Venemaal. Selge on see, et need probleemid võivad lähinädalatel veelgi süveneda. Putinil tuleb selles osas mingeid otsuseid teha.
Moskva on siin rääkinud ka varem, alates 2022. aastast ukrainlastega tehtud kokkulepetest ja sellest, et tehti ka mingisugune kokkulepe Donald Trumpiga Alaskal. Kas on mõni selline kokkulepe olemas?
Isegi kui need kokkulepped kuskil eksisteerivad – ennekõike venelaste endi peades –, on ukrainlased näidanud, et nad võitlevad oma maa eest senikaua, kuni nad selle sõja võidavad. Mida on räägitud 2022. aastast? Loomulikult soovis Venemaa juba siis uue reaalsuse territooriumite anastamise mõttes fikseerida.
Ma usun, et ka Alaskal oli üks peamisi teemasid, miks venelased on hiljem rääkinud mingisugusest Alaska vaimust, see, et nad soovisid ameeriklastelt Krimmi ja Donbassi de jure kuulumise tunnistamist Venemaale. Võimalik, et nad soovisid ka muude illegaalselt okupeeritud alade de facto kuulumise tunnistamist. Ukraina on andnud selles osas selge vastuse: mingit territooriumit vabatahtlikult käest ei anta. Võideldakse territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse eest.
Isegi kui keegi on arvanud, et ilma ukrainlasteta on võimalik milleski kokku leppida, siis reaalsus on see, et Ukraina võitleb oma iseseisvuse eest ja võidu nimel.
USA More välisminister Marko Rubio on ka tegelikult öelnud, et mingisuguseid kokkuleppeid ei ole. Kas see on Venemaa poolt teatud mõttes hirmutamine ja veesogamine?
Kindlasti, see on infooperatsioon näitamaks, et justkui oleksid lääneriigid süüdi selles, et ei ole saavutatud rahu. Rubio on mõned nädalad tagasi samuti öelnud, et Venemaa ei saavuta läbirääkimiste laua taga seda, mida ta ei saavuta lahinguväljal.
Ma usun, et ka Ühendriikides on selgelt aru saadud, et Ukraina survestamine kapitulatsioonile on võimatu. Seda eriti praegu, kus Ukraina on suuteline ennast päris hästi kaitsma ja lahinguväljal kauglöökide näol tooma taktikalist muutust, mis võib viia suure strateegilise läbimurdeni. Selle saavutamiseks peavad lääneriigid praegu hetkeks unustama võimaluse Venemaaga läbirääkimisi pidada.
See on Venemaa lõks, mis on seatud lihtsalt selleks, et meid peamisest strateegilisest eesmärgist eemale viia. Meie eesmärk on anda Ukrainale igakülgset sõjalist abi ja survestada Venemaad majanduslikult praegu, kus nende nõrkusehetk on kõigile selgelt nähtav. Venemaa peab olema survestatud rahu sõlmima ja tunnistama, et agressioon ei tasu ära. Lõppkokkuvõttes arvan, et see on ainus tee selleni, et ka meie võiksime end kindlamalt tunda ning et Euroopas taastataks õiglane rahu.
Ühe lausega, mida soovib Ukraina lähenevalt NATO tippkohtumiselt?
Zelenski on kohal, et saavutada liitlaste ühtsus ja arusaam eksistentsiaalsest ohust kogu alliansile ning selle nimel töötamine. Number üks küsimus on see, et Ukraina peab selle sõja võitma.