Rebeka Kollo magistritöö „Piiramatu turvatunne. Teekond läbi linnatänavate ja naiste hirmude“ on tüüpiline Eesti Kunstiakadeemia toode, mis mõistagi ka vasakmeedias vastu kajab. Isiklikud lapsepõlvetraumad, õhtused jalutuskäigud intervjueeritavate naistega, poeetiline enesepeegeldus ja lõpuks järeldus, et naiste turvatunne linnaruumis on liiga madal. Selle kõige keskel on päästev idee: valgustus ja ruumiloome peaksid naiste hirmu vähendama. Töö on emotsionaalne, aga teaduslikult pealiskaudne ja ideoloogiliselt etteaimatav.
Teadus on selle teemaga tegelenud juba üle 40 aasta. Mõiste „fear of crime paradox“ – kuriteohirmu paradoks – on kriminoloogia klassika. Naised tunnevad avalikus ruumis suuremat hirmu kui mehed, kuigi mehed langevad oluliselt sagedamini raske vägivalla ja tapmise ohvriks.
Euroopa Sotsiaaluuringu (ESS 2021) andmed Eestis on kristallselged: oma kodukandis pimedas üksi liikudes tunneb ebaturvalisust 21% naistest ja ainult 6% meestest. Naised tunnevad hirmu ligi viis korda rohkem kui mehed. See number ei ole uus. Seda on näidatud kümnetes uuringutes üle maailma.
Kollo töö ei lisa teadusele praktiliselt mitte midagi. Ta kordab seda, mida terve mõistus on ammu teadnud: naised kardavad mehi rohkem kui mehed kardavad naisi. Selle asemel, et analüüsida, miks see nii on – bioloogiline haavatavus, evolutsiooniline instinkt, seksuaalvägivalla reaalne oht –, koondatakse fookus linnaruumi detailidele. Justkui oleks naise hirmu põhjuseks liiga vähe pinke või monofunktsionaalsed kvartalid. See on mugav seletus, sest see ei nõua kellegi süüdistamist ega inimloomuse tunnistamist sellisena nagu ta on.
Tegelikult on ohus mehed. Statistikaamet ja Politsei andmed näitavad aastast aastasse sama pilti: enamiku tapmiste, raske vägivalla ja tänavaröövide ohvriks on mehed. Naiste hirm on sageli suunatud seksuaalsele ohule, mis on mõistetav. Mehi varitsevad ohud on seevastu sageli surmavad. Aga sellest Kollo töö ei räägi. See ei sobi feministlikku narratiivi.
Siin jõuame põhiküsimuseni: mis sel kõigel kunstiga tegemist on? Kunst peaks olema originaalne, isikupärane ja tegelikkust haarav. Kollo töö on küll isiklik – ta toob välja oma lapsepõlve hirmud, jooksu koduteel, masturbeeriva mehe rannapargis –, aga see isiklikkus ei tõuse üldistavaks kunstiks.
Mainitud sentimentalismi jääb feministliku tundeudu tasemele, kus naise subjektiivne kogemus asetatakse ühiskonna keskpunkti, samas kui meeste olukord ja laiem statistiline pilt jäävad kõrvale. Kunstiteadus EKA näitel ei analüüsi inimolemust, vaid moonutab seda vastavalt progressiivse ideoloogia dogmadele.
Inimene ei ole plastiliin, keda saab linnaruumi detailidega ümber kujundada. Bioloogilised soolised erinevused, ohutaju ja käitumismustrid on tuhandete aastate arengu tulemus. Ükskõik kui palju integreeritud pinke Pärnu promenaadile ka ei pandaks, ei muuda see meest ohtlikumaks ega naist julgemaks.
Turvatunne tekib eelkõige turvalisest ühiskonnast – tugevast õiguskorrast, kultuurilisest ühtsusest, pereväärtustest ja vastutustundlikust mehelikkusest. Need on teemad, millest tänane kunst ja kunstiteadus pigem põgenevad.
Kunst peaks julgetele küsimustele julgeid vastuseid andma. Kollo töö jääb nõrgaks nii teaduse kui kunsti mõttes. Teaduslikult ei anna see midagi olulist juurde – ainult emotsionaalse kinnituse juba teadaolevale. Kunstiliselt jääb puudu originaalsusest ja sügavusest. See on veel üks näide sellest, kuidas akadeemiline kunst on muutunud mugavaks ideoloogiliseks kajakambriks, kus tunde- ja ohvrinarratiiv asendab ratsionaalset analüüsi.
Kui me tõesti tahame turvalisemat avalikku ruumi, siis tuleb rääkida ausalt. Jah, naised tunnevad rohkem hirmu. Jah, see on osaliselt bioloogiline. Jah, mehed on reaalselt suuremas surmaohus. Ja jah – linnaplaneerimine on siin vaid väike abivahend, mitte päästerõngas. Probleemi juured on kultuuris, geenides, moraalis ja ühiskonna tervises.
Kunst peaks meid ümbritsevat maailma peegeldama. Praegu peegeldab see kahjuks eelkõige kitsast ideoloogilist mulli, kus tunded loevad rohkem kui faktid ja kus inimolemusele ja probleemidele ei julgeta lahtiste silmadega otsa vaadata.
Tegelikult on nii, et enamik seksuaalvägivalda — üle 70–80 protsendi juhtumitest — toimub tuttava inimese, olgu partneri, endise partneri või muu lähedase poolt kodus, peol või eraelulises kontekstis, mitte võõra poolt tänaval. Vägivaldne rünnak võõra mehe poolt öisel tänaval või pargis on Eestis suhteliselt haruldane.
- aasta seisuga võib hinnata, et avalikus ruumis ja võõra toimepanija poolt toimuvaid seksuaalvägivalla juhtumeid on aastas ligikaudu 30–70. Arvestades, et reproduktiivses eas naisi on Eestis umbes 550 000, jääb ühe naise aastane risk sattuda sellise rünnaku ohvriks vahemikku 1 : 10 000 kuni 1 : 20 000. Teisisõnu: kui naine liigub öösel linnas umbes 100 ööd aastas, peaks ta statistika põhjal ootama 100–200 aastat, enne kui vägistamine lõpuks teoks saab. Jõudu feministid!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.06.2026