Viimastel aastatel on üha rohkem kõlanud üleskutseid piirata laste ja noorte ligipääsu sotsiaalmeediale. Austraalias jõustus 2025. aasta lõpus alla 16-aastaste sotsiaalmeediapiirang. Hiljuti teatas sarnasest plaanist ka Ühendkuningriigi valitsus, kus piirangud peaksid jõustuma 2027. aasta kevadel. Sama teema üle arutavad mitmed teisedki Euroopa riigid, näiteks Prantsusmaa, Taani, Hispaania More ja Saksamaa. Eestis pole täielikku keeldu seni toetatud, kuid elav arutelu noorte digitaalse heaolu üle käib siingi, kirjutavad Jaana Davidjants ja Katrin Tiidenberg.
Uuringute põhjal ei saa öelda, et sotsiaalmeedia mõju noortele oleks üheselt hea või halb. Ühelt poolt seostavad teadlased sotsiaalmeedia kasutamist vaimse tervise probleemide, stressi ja problemaatiliste kasutusmustritega, näiteks kehakuvandiga seotud murede puhul. Teiselt poolt näitavad uuringud, et sotsiaalmeedia võib pakkuda noortele ka olulist emotsionaalset tuge, kogukonnatunnet ja ligipääsu kasulikule teabele. See võib olla eriti tähtis stigmatiseeritud terviseteemade puhul, nagu vaimne ja seksuaaltervis või LGBTQ+ noorte kogemused.
Avalik arutelu kipub aga liikuma kahte äärmusse. Sotsiaalmeedia tembeldatakse kas heaks või halvaks, selle asemel et küsida, millistel tingimustel see kasutajaid toetab ja millal kahjustab. Just selline küsimus aitaks jõuda reegliteni, mis sunniksid platvorme rohkem mõtlema sellele, kuidas nende disain kasutajate heaolu mõjutab – olgu kasutaja laps, noor või täiskasvanu.
Seetõttu on üha olulisem mõista, kuidas inimesed ise sotsiaalmeediat tajuvad ning kuidas nad selle võimaluste ja riskidega toime tulevad. Nendele küsimustele keskendus ka meie rahvusvaheline uurimisprojekt Trust and Visuality in Everyday Digital Practices ehk TRAVIS. Uuring viidi läbi Eestis, Soomes, Austrias ja Ühendkuningriigis ning selle käigus intervjueerisime 125 noort täiskasvanut vanuses 18–30 eluaastat.
Algoritme ohjates
Intervjuudest ilmnes, et noorte suhe algoritmidega pole sugugi ühepoolne. Noored ei võta neile kuvatavat sisu lihtsalt passiivselt vastu, vaid püüavad aktiivselt mõjutada seda, mida algoritmid neile näitavad. Kui seni on infovoo filtreerimist uuritud peamiselt uudiste tarbimise kontekstis, johtus meie uurimistööst, et noorte jaoks on sellest saanud igapäevase sotsiaalmeediakasutuse tavapärane osa.
Uuringus osalenud kirjeldasid, kuidas nad püüavad Instagramis, TikTokis, YouTube’is ja Facebookis algoritme teadlikult “treenida”. Nende eesmärk on näha rohkem sellist sisu, mis toetaks heaolu, ja vähem sellist, mis seda kahjustaks. Seejuures on need hinnangud väga isiklikud: oluline on, mis mõjub just mulle hästi või halvasti.
Näiteks rääkisid osalejad soovist vältida sisu, mis tekitab ärevust, rahulolematust oma kehaga või süütunnet. Samal ajal otsisid nad teadlikult inspiratsiooni, huumorit või vaimset tervist toetavat sisu. Algoritmide treenimiseks kasutasid nad mitmesuguseid võtteid: klõpsasid “ei huvita”, otsisid kindlaid märksõnu, märkisid postitusi meeldivaks või kerisid neist kiiresti mööda.
Algoritmiline üle- ja alareageerimine
Avalikes aruteludes räägitakse algoritmilistest soovitustest sageli kui probleemide allikast. Meie uuringus nägid paljud osalejad algoritmides aga ka toetavat jõudu. Mõned kiitsid algoritme selle eest, et need pakkusid nende huvidele ja vajadustele hästi vastavat sisu.
Näiteks rääkis üks osaleja, et jälgib teadlikult kontosid, mis aitavad tal tasakaalustada pidevat produktiivsussurvet. Tema sõnul aitab puhkust ning aeglast ja mõtestatud kulgemist esitlev sisu tal puhata ja end paremini tunda. Sellistes olukordades tajuti algoritme sõbraliku ja heaolu toetava jõuna.
Samas ei lähe infovoogude kujundamine alati nii sujuvalt. Osalejad tõid korduvalt esile, kui kiiresti platvormid nende eelistusi märkavad ja võimendavad. Kui inimene vaatab näiteks paari treeningvideot, lootes saada veidi inspiratsiooni, võib algoritm hakata talle pakkuma lõputut fitnessisisu voogu.
Heaolu seisukohalt pole aga oluline ainult see, millist sisu inimene näeb, vaid ka see, kui sageli ta seda näeb. Mõned treeningvideod võivad mõjuda motiveerivalt, ent kui kasutajat pommitatakse kümnete selliste videotega päevas, võib see tekitada hoopis ärevust ja süütunnet.
Osalejad kirjeldasid ka vastupidist probleemi: algoritmilist alareageerimist. Nende sõnul on eriti tähtis konto loomise algus, mil algoritm kasutajat alles tundma õpib. Hiljem võib selle esmase kuvandi muutmine tunduda peaaegu et võimatu. Osalejatele näiski, et algoritmil on kaugeleulatuv “mälu”: isegi kui nende huvid aja jooksul muutusid, pakkus platvorm endiselt sisu, mis peegeldas varasemaid huve.
Nii muutub oma voo kujundamine pidevaks tööks. Kasutaja peab ikka ja jälle parandama seda, mida algoritm on tema varasemate klikkide, vaatamiste ja otsingute põhjal järeldanud.
Intervjuud tõid esile ka vastuolu teadlike ja alateadlike signaalide vahel. Noor võib teadlikult soovida teatud sisu vältida, kuid tema käitumine võib algoritmile saata vastupidise sõnumi. Näiteks võib söömishäirete teemaline sisu olla inimese jaoks korraga nii häiriv kui ka ligitõmbav. Kui ta peatub sellistel videotel vaid sekundi kauem, hakkab algoritm pakkuma sarnast sisu, isegi kui kasutaja püüab teadlikult anda vastupidiseid signaale, näiteks kasutada suunatud otsinguid või klõpsata “ära näita”.
Kui enamik kirjeldatud praktikaid oli suunatud enda infovoo parandamisele, püüdsid noored mõnikord mõjutada ka teiste kasutajate kogemust. Näiteks anti kontodest või postitustest platvormile teada mitte ainult enda kaitsmiseks, vaid ka soovist muuta platvormikeskkonda teiste jaoks turvalisemaks. Nõnda laieneb enesehoiu mõte osaliselt ka teiste kasutajate heaolule.
Kelle vastutus?
Püüd oma infovoogu kujundada peegeldab laiemat sotsiaalset ja kultuurilist muutust. Isiklikku heaolu nähakse üha rohkem inimese enda vastutusena ning tähelepanu nihkub platvormide toimimiselt üksikisiku käitumisele.
Platvormiettevõtted toetavad seda mõtteviisi ise jõuliselt. Nad rõhutavad pidevalt, et kasutajatel on kontroll: nad saavad ise otsustada, mida jälgida ja mille vastu mitte huvi tunda. Kõik see toimub justkui kasutaja heaolu nimel.
Meie uuring viitab siiski, et taoline kontroll on poolik, sageli ajutine ja mõnikord illusoorne. Kui “ei huvita” nupule vajutamine ei too kaasa märgatavat muutust või kui algoritm naaseb ikka ja jälle varasemate eelistuste juurde, jääb tegelik võim platvormi kätte.
See ei tähenda, et lahendus oleks tingimata sotsiaalmeediale ligipääsu keelamine. Austraalias kasutab 60–70 protsenti lastest ja noortest keelust hoolimata sotsiaalmeediat edasi. Samal ajal võivad need, kes piirangutest mööda ei pääse, jääda ilma olulistest digioskustest. See võib omakorda süvendada digitaalset lõhet.
Euroopa Liit on teinud märkimisväärseid pingutusi digihiidude reguleerimiseks ja sellega on oluline jätkata. Meie uuringust selgus, et noortel täiskasvanutel on üsna detailne ettekujutus sellest, kuidas algoritmid toimivad. Nad kasutavad järjepidevalt eri strateegiaid, et muuta oma sotsiaalmeedia voogusid toetavamaks, kuid algoritmid sõidavad nende soovidest sageli üle.
Seetõttu võiks sotsiaalmeedia ja heaolu arutelus nihkuda fookus digipädevustelt ja vanusepiirangutelt rohkem platvormide vastutusele ning reeglite täitmise järelevalvele. Platvormid peaksid pakkuma kasutajatele vähem pealetükkivaid soovitussüsteeme, mis ei muuda iga kliki ja vaatamise põhjal kasutaja infovoogu aina kitsamaks ja intensiivsemaks.
Euroopa Liidu digiteenuste määrus keelab juba praegu eksitavad disainivõtted ehk nn tumedad mustrid. Meie uuringus osalenud noored on oma soovi väljendanud nii selgelt kui võimalik: “me ei taha nutikaid algoritme, palume rumalamaid!”
Uuringu tulemustest kirjutame teadusajakirjas Information, Communication & Society.