Rebeka Kollo kaitses Eesti Kunstiakadeemias magistritööd, kus uuris, miks ei pruugi turvaline tänav pakkuda turvatunnet ning millist rolli mängib selles linnaruum. Magistritöö käigus töötas ta läbi hulga uuringuid ning intervjueeris nelja eri vanuses naist, kellega käis nende kodukeskkonnas õhtusel ajal jalutamas. Järelduseni jõudis ta üsna kiiresti.
“Eesti on turvaline riik. Ka mina tunnen seda. Välismaal käies on see turvalisus väiksem, aga samas naistega rääkides ja iseenda kogemuste põhjal tean, et isegi turvaline tänav ei pruugi pakkuda mulle automaatselt turvatunnet,” lausu Kollo.
Tema hinnangul kipuvad avalikud arutelud keskenduma sellele, kuidas muuta tänavaid turvalisemaks, kuid palju vähem räägitakse sellest, kuidas inimesed end taolises ruumis tegelikult tunnevad. “Kui me räägime tänavaruumi turvalisusest, siis võiks ka turvatunde kiht olla see, mida silmas pidada,” ütles Kollo. Ta jõudiski tõdemuseni, et turvalisus ja turvatunne on kaks eri mõistet.
Kollo magistritöö sai alguse isiklikust kogemusest. Oma bakalaureusetöö jaoks tegi ta renoveerimisprojekti ühele Pärnu sotsiaalmajale. Sealt sai alguse huvi sotsiaalsete küsimuste vastu.
Magistritöö lõplik suund tuli aga enda elust. “Ma ise kuulun sellesse sihtrühma, kelle oma töös valisin. Olen elanud oma elu jooksul 11 erinevas kodus, mis tähendab 11 erinevat koduümbrust. Tegelikult mitte üheski neist ei ole ma tundnud täielikku turvatunnet üksinda ja eriti õhtusel ajal liikudes,” rääkis ta.
Magistritöö algabki isikliku mälestusega lapsepõlvest. Kui ta sõbranna juures külas käis, tuli sõbranna teda õhtuti poolele teele saatma. Sealt edasi jooksis ta üksi koju. “Joostes ma ei märganud asju, mis võiks mulle hirmu tekitada. Joostes olid mu mõtted sellel, kui raske mul oli. Mitte mingi hinna eest ei tohtinud ma selja taha vaadata,” kirjutas ta oma töös.
Ühel õhtul märkas ta koduteel meest, kes hakkas talle lähenema ja korrutas: “Tere, noor!”, Kollo põgenes poodi, kuid avastas peagi, et mees oli talle järele tulnud. Tagasiteeks valis ta pikema marsruudi mööda mürarikast maanteed. “Ma vajasin kindlust, et ma näen teisi ja teised näevad mind,” kirjeldas ta.
Kollo kirjutab magistritöös ka kogemustest, mis kujundasid tema turvatunnet juba lapsena. Umbes kümneaastasena sattus ta koos sõbrannaga Pärnu rannapargi lähedal peale masturbeerivale mehele. “Mees jälgis meid puu najale toetudes ja liikus oma tegevust jätkates meile lähemale, mille peale meie sõbrannaga põgenesime tema lähedal elava vanaema juurde.” Sõbranna hirm oli nii suur, et pissis püksi. “Vanaemale me juhtunust ei rääkinud, vaid valetasime, et meil oli nii naljakas, et mõlemal tilgad püksis,” kirjutas ta.
Need juhtumid ei jõudnud kunagi politseisse ega statistilistesse ülevaadetesse. Kollo sõnul ongi see üks probleemi tuum. “Paljud ebameeldivad olukorrad jäävad ainult toimunu tunnistajate vahele, kuna naiste hirmu avalikus ruumis peetakse normaalseks või tavapäraseks nähtuseks,” ütles ta.
Kõige rohkem kardavad naised mehi
Magistritöö tarvis tehtud intervjuudest koorus välja üks läbiv joon: peamine, mida naised kardavad, on mees. Ta rõhutab, et sellest ei saa teha üldistust kõigi meeste kohta. “See muidugi ei tähenda seda, et iga mees täna oleks ohtlik. Aga riskitaju on seotud varasemate kogemustega ja mingisuguste mustritega,” rääkis ta.
Seetõttu ei ole tema hinnangul tegemist ainult ruumilise probleemiga. “See ei ole ainult ruumiline probleem, vaid ruumilise ja sotsiaalse kogemuse kombinatsioon,” lausus ta.
Magistritöös toob ta välja ka statistika, mille järgi tunnevad naised oma kodukandis oluliselt suuremat ebaturvalisust kui mehed, kuigi raske vägivalla ohvriks langetakse avalikus ruumis suhteliselt harva.
See ei tähenda aga, et hirm oleks irratsionaalne. Paljud naised muudavad oma käitumist juba enne, kui midagi juhtub: väldivad kindlaid tänavaid, liiguvad autoga, helistavad sõpradele või valivad pikema, kuid rahvarohkema tee. Need kohanemised ei kajastu üheski kuriteostatistikas.
Enne uurimistöö tegemist oli Kollo veendunud, et peamine probleem on halb valgustus. “Mulle tundus alati, et kui me räägime hirmutundest õhtusel ajal, siis pimedus on justkui see, mida me kardame,” sõnas ta.
Töö käigus selgus aga midagi muud. Pimeduse mõju turvatundele on teistmoodi. Valgustus on tema sõnul oluline eelkõige turvalisuse mõttes, et inimene näeks liikuda ja märkaks ümbritsevat.
Turvatunnet mõjutab aga rohkem see, mis tänaval toimub. Seda kinnitasid ka jalutuskäigud intervjueeritavatega. Kolm naist elasid hästi valgustatud linnakeskkonnas, kus oli tänavavalgustus, fassaadivalgustus ja dekoratiivne jõuluvalgus. Ometi tundsid nad, et valgust on ikka liiga vähe. Neljas naine elas äärelinnas, kus tänavavalgustus praktiliselt puudus. Tema igapäevane praktika talvisel ajal on näiteks see, et ta käib suure taskulambiga jalutamas. Kollo sõnul ei muutnud taskulamp teda tingimata julgemaks. See lihtsalt võimaldas liikuda.
Kõige olulisemaks turvatunnet mõjutavaks teguriks ei osutunudki niisiis valgus, vaid inimesed. “Enamasti tekitab selle tunde see, et tänaval ei ole inimesi. On vähe inimesi ja siis naisena tekibki tunne, et iga vastutuleva inimese jaoks oled sa justkui see vaadeldav objekt,” kirjeldas ta.
Selle vältimiseks peaks tema hinnangul tänavaruum pakkuma rohkem infot ja rohkem võimalusi. “Tänav peaks olema läbipaistvam. Sul on väga selgelt võimalik teha valikuid, sa tead, kuidas saad oma baasvajadusi kõige kiiremini rahuldada ja sul ei teki seda objektitunnet,” rääkis Kollo.
Oluline pole üksnes valgustus või kaamerad, vaid ka see, kas tänaval on teisi inimesi. “Kõige olulisem on ikkagi inimeste olemasolu ja potentsiaalse ohu korral abi küsimise võimalus,” tõi ta välja.
Linn ei tohiks õhtul välja lülituda
Kollo leiab, et Eesti linnades on endiselt liiga palju monofunktsionaalseid piirkondi. Päeval on seal kontorid, koolid või muud asutused, kuid õhtul kaob kogu tegevus. “Õhtu tulekuga muutub tänav tühjaks,” lausus ta ning lisas, et linnaplaneerimine peaks püüdma seda vältida, sest need funktsioonid peaksid jätkuma ka õhtusel ajal.
Sellele aitavad kaasa poed, kohvikud, baarid ja restoranid, kuid sama olulised on tasuta võimalused tänaval aega veeta. Mida rohkem inimesi ruumis liigub, seda väiksem on üksildusetunne ning seda rohkem tekib loomulikku järelevalvet.
Kollo rõhutab, et tema töö ei sea kahtluse alla Eesti turvalisust. Vastupidi, statistika järgi on Eesti üks Euroopa turvalisemaid riike. Tema hinnangul näitab uurimus hoopis seda, et füüsiline turvalisus ja turvatunne ei ole üks ja sama asi.
“Turvatunne on hästi subjektiivne,” ütles ta. Seda ei saa tema sõnul mõõta samamoodi nagu kuritegevust või liiklusõnnetusi. Just seetõttu peab ta oluliseks, et linnaruumi kavandamisel võetaks rohkem arvesse inimeste kogemusi. “Arhitektuuriga on võimalik neid keskkondi muuta ohutunnet vähendavamaks,” ütles magistritöö autor.
Ja ehkki ruum üksi ei lahenda ühiskondlikke probleeme, saab see aidata luua keskkonna, kus inimesed tunnevad, et nad ei ole tänaval üksi, sõnas Rebeka Kollo.