Oleme iivelduseni kuulnud vasakpoolsete ja globalistide nutulaulu sellest, kuidas mehed on toksilised, vägivaldsed, eelkõige muidugi vägistajad, meie süsinikuheide olla üle piiri ja koduvägivald vaata et ainus panus kolonialismi kõrval. Homeros oli rõhuja, kirjutab kirjanik Sven Sildnik.
Keda on eestlased koloniseerinud ja mis süsinikku saab eesti palgavaene või pärisori endale lubada, olgu ta mees või naine? Tõde uuskommuniste loomulikult ei huvita, nende eesmärk on rahvusriigid ja rahvad hävitada ning parim viis selleks on ässitada emotsionaalsed naiskodanikud lõputusse meestevastasesse ristisõtta.
Mida aeg•
•
More edasi, seda enam on vasakpoolsete ja feministlike riigikukutajate argumendid suunatud meeste kui bioloogiliste isikute vastu, kõik see agitatsioon on kokku hunnik valesid, aga vaatame igat meeste mõnitamise juhtumit eraldi. Alustame nn teadusest ja meeste CO2 jalajäljest, see on viimane feministlik hitt.
1. Väidetavalt suurem CO2 ja keskkonna jalajälg
Tarbimisharjumused: kommunistide niinimetatud uuringud näitavad, et mehed tarbivad keskmiselt rohkem liha ja kütust (autod, pikemad sõidud), mis suurendab otseselt nende individuaalset süsinikujalajälge.
Tööstuslik juhtimine: vasakpoolsed kriitikud rõhutavad, et suurtööstusi ja fossiilkütuste ettevõtteid on ajalooliselt juhtinud mehed, kes on eelistanud kasumit keskkonnasäästlikkusele.
Ökomaskuliinsuse puudumine: keskkonnasäästlikku käitumist (taaskasutus, taimetoitlus) tajutakse sageli ekslikult naiselikuna, mistõttu mehed hoiduvad sellest sotsiaalse surve tõttu.
Samas on sooline profileerimine ekslik: kui asja mõistusega võtta, siis CO2 emissioone tuleb mõõta sissetuleku, elukoha ja individuaalsete valikute, mitte soo põhjal. Rikas lääne naine tarbib rohkem ressursse kui vaene arengumaa mees.
Meeste suurem kütusekulu on vajaduspõhine – see tuleb sageli sellest, et nad on suuremad ja töötavad sagedamini rasketööstuses, ehituses ja logistikas – valdkondades, mis hoiavad ühiskonda toimimas ja millest lõikavad kasu kõik sood.
Meeste panus innovatsiooni on fenomenaalne. Enamik rohetehnoloogiatest, taastuvenergia lahendustest ja kliimamuutustega võitlemise insenertehnilistest projektidest on loodud ja ellu viidud meesteadlaste ja -inseneride poolt.
2. Vägivaldsus ajaloos ja perekonnas
Ajalooliselt on sõdu, koloniseerimist ja riiklikku vägivalda algatanud ning läbi viinud valdavalt meesriigijuhid ja meestest koosnevad armeed.
Feministlik analüüs viitab statistikale, kus füüsilise ja seksuaalse koduvägivalla toimepanijad on ülekaalukalt mehed, kel on soov kontrollida partnerit.
Süsteemne võim: ajaloolised seadused andsid meestele seadusliku õiguse oma naisi ja lapsi füüsiliselt karistada ja kontrollida.
Sellele on palju vastuargumente. Ajalooline meeste sõjapidamine ei tulenenud vihast, vaid kohustusest kaitsta oma hõimu, perekonda ja riiki. Mehed ohverdasid elu teiste turvalisuse nimel, tänapäeval on aga sõjaõhutajateks kajakallased ja muud kiiksuga tädid.
Koduvägivald on sümmeetriline: uuringud näitavad, et mittesurmava lähisuhtevägivalla algatavad naised ja mehed võrdselt. Meestele suunatud vägivald jääb sageli häbi tõttu registreerimata.
Geopoliitiline võimujanu ja konfliktid ei ole omased ainult ühele soole. Ajalugu tunneb agressiivseid naissoost valitsejaid nagu Katariina Suur, Elizabeth I ja Margaret Thatcher.
3. Toksiline maskuliinsus
Traditsiooniline sooroll nõuab meestelt haavatavuse ja emotsioonide varjamist. Tunnete allasurumine väljendub sageli viha ja agressioonina.
Ennekahjustav käitumine: toksiliseks nimetatakse norme, mis sunnivad mehi riskima oma tervisega, nt arsti vältimine, ohtlik juhtimine, sõltuvusained, et näida mehelikuna.
See käitumismuster tekitab turvatunde puudumist nii ühiskonnas kui ka suhetes, kuna probleeme lahendatakse domineerimise kaudu.
Kriitikute sõnul ründab termin „toksiline maskuliinsus” mehelikkust, tekitades poistes häbitunnet oma loomuliku konkurentsivõime, riskijulguse ja füüsilise aktiivsuse pärast. Kaitsev maskuliinsus ehk traditsioonilised mehelikud omadused – tugevus, vastupidavus ja emotsionaalne stabiilsus kriisiolukorras – on ühiskonnale hädavajalikud, võtame või päästetöötajad, sõdurid ja politseinikud.
On tekkinud meeste vaimse tervise kriis: meeste suurem enesetappude arv ja abitus ei tule toksilisusest, vaid kaasaegne ühiskond ei paku meestele piisavalt tuge ega mõista nende spetsiifilisi psühholoogilisi vajadusi.
4. Patriarhaat ja eelis ehk privileegid
Klaaslagi ja palgalõhe: feministid argumenteerivad, et majandus- ja poliitiline süsteem eelistab mehi, jättes naised juhtivatelt kohtadelt ja võrdselt tasustamisest kõrvale.
Tasustamata töö koorem: mehed panustavad ajalooliselt vähem kodusesse majapidamisse ja lastehoidu, elades naiste tasustamata töö arvelt.
Võimupositsioonide monopol: seadused, usundid ja ühiskondlikud reeglid on sajandite jooksul loodud meeste poolt ja meeste huve silmas pidades.
Vastuargumendid on sellised. Meeste ohvriroll (Gynotsentrismi argument): 90–95% ohtlikest töökohal toimuvatest surmajuhtumitest toimub meestega (ehitus, kaevandused ja metsandus). Mehed elavad naistest mitu aastat vähem. See räägib vastu ideele „meeste eelisõigusest”. Sisuliselt on meil eelisõigus rügada ja kärvata.
Palgalõhe ei tulene diskrimineerimisest, vaid vabadest valikutest. Naised eelistavad paindlikumat tööaega, humanitaaralasid ja laste kasvatamist, samal ajal kui mehed valivad tasuvamad, stressirikkamad ja pikemate töötundidega tehnilised alad.
Seaduslikud puudujäägid: paljudes riikides on perekonnaseadus (nt laste hooldusõiguse määramine lahutuse korral, loe Olavi Ruitlase romaani „Naine”) ja pensionisüsteemid ajalooliselt või praktiliselt kaldunud naiste kasuks, jättes mehed ebasoodsasse olukorda.
5. Sotsialiseerumine ja vägivaldne kultuur
Poiste kasvatamine: vasakpoolne kriitika märgib, et poisse julgustatakse maast madalast olema agressiivsed ja domineerivad („poisid jäävad poisteks”), mis taastoodab vägivalda.
Vägistamiskultuur (rape culture): feministlik argument väidab, et ühiskond sageli pisendab või õigustab meeste seksuaalset agressiooni ning süüdistab ohvreid.
Vastuargumendid on sellised.
Bioloogiline determinism: poiste agressiivsem ja dünaamilisem käitumine on seotud testosterooni ja evolutsioonilise arenguga, mitte ühiskondliku ajupesuga. Seda käitumist tuleb suunata (nt spordi kaudu), mitte alla suruda.
Lääne ühiskond mõistab seksuaalkuriteod karmilt hukka ja seadused karistavad neid rangelt. Kuid pagulaste pedofiilseid ja vägistavaid jõuke karistatakse harva õiglaselt.
Paljud poiste käitumisprobleemid ja kuritegevus ei tulene „mehelikust kasvatusest”, vaid isa puudumisest peres, mis jätab poisid ilma positiivsest mehelikust eeskujust.
Feministliku liikumise ideoloogiline areng
Vanasti nõudsid feministid valimisõigust ja haridust. Tänapäeva feminism vaatleb ühiskonda ohvrite ja rõhujate kaudu. Valge heteroseksuaalne mees on asetatud privilegeeritud „rõhuja” positsiooni, muutes ta kriitika sihtmärgiks.
Marksistid on hädas, sest klassivõitlus on nurjunud. Nüüd tehakse panus immigrantidele, pervertidele ja nupust nikastanud naiskodanikele. Punalipp lehvib, algoritmid ja müüdav meedia võimendavad äärmuslikke seisukohti. Klikkide ja tähelepanu saamiseks esitatakse radikaalseid väiteid kuni üleskutseni meestevastasele vägivallale.
Tühistamiskultuur annab oma panuse, avalikud eksimused või minevikukäitumine toovad kaasa kiire ja karmi hukkamõistu, kus kriitika kandub sageli üksikisikult üle kogu meessoole.
Vasakideoloogia, eriti feminism, põhineb keeruliste kriiside lihtsustamisel. Ühiskonnal on psühholoogiliselt lihtsam süüdistada üht konkreetset gruppi, antud juhul ajalooliselt võimul olnud mehi, kui tunnistada liberaalse globalismi kokkuvarisemist.
Feminism ei ole lahendus, feminism on osa probleemist. Mida varem me selle nuhtluse ajaloo prügikasti saadame, seda parem.
Sven Sildnik