Eestis on kombeks riiklikul tasemel ja ka erajuttudes Euroopa Liidust ainult positiivselt rääkida. Ometigi algas selle liiduga ühinedes suur allakäik, mis föderaliseerumisega üha kiireneb.
Loogiliselt peaks selline liit töötama nii, et liikmed arutavad oma tegevuse läbi ja võtavad vastu ühised otsused. Aasta-aastalt aga föderaliseerub EL üha rohkem, mis tähendab ka rohkemat bürokraatiat ja ülereguleerimist, liikmesriikidele aga vähem õigusi. Sellest aga muutuvad suveräänse riigi eurolojaalsed valitsejad Brüsseli satraapideks.
EL-i liikmelisus tähendab juba pikemat aega seda, et ka Eesti võimueliit kuulab vastuvaidlematult Brüsseli sõna, ka siis, kui see käib rahva pihta ja on vastuolus riigi tegelike vajadustega. Ühest küljest on tegu orjameelsuse, teisalt aga mugavusega – lihtsam on olla sulane kui peremees, ei pea otsustama ja vastutama.
Praegu me näeme, et Eesti poliitikud ei oska enam riiki valitseda, nad ei taha vastutada ja nad ei taha midagi oma peaga teha. Kui seaduste aluseks on eurodirektiivid, kui väärtused määrab ära Brüssel ja kui ise enam midagi ei otsusta, siis ei saagi sellest midagi head tulla. Ja seda näeme me praegu riigis igal alal. Võimueliit teeb tobedusi, reaalsust lihtsalt ei tunnetata.
Kuigi meil on Gorbatšovi alkoholismivastase võitlusega kogemus olemas, läksid Eesti võimurid kaasa uue lolluse, nimelt kliimavõitlusega. On ju algusest peale näha, et miski selles hüsteerilises kampaanias pole majanduslikult läbi mõeldud, et see hakkab hävitama majandust ja rahva heaolu, aga ometi taotakse eurolojaalselt kliimalokku. Muu maailm teeb kliimavõitlust mingil moel kaasa, aga nad ei lähe sellest lolliks, ei pigista iseenda kõri kinni, ameeriklased on sellest üldse loobunud. Ja muidugi on keegi, kes saab sellest libavõitlusest kasu.
Võimumehed lihtsalt ei oska enam pragmaatiliselt mõelda, minnakse kaasa poliitiliste ja ideoloogiliste loosungitega, ja käkid aina tulevad. Ilmselt arvasid paljud Tallinna asjapulgad kord, et on tore, kui pealinnas pakutakse igasuguseid võimalusi liikuda, nii elektritõuksi, jalgratta kui minimopeediga. Kui need viimased linna lubati, kõlas martlaarilik väide, et küll turg kõik paika paneb. Aga kergliikurid on tekitanud hoopis korraliku kaose, kus häiritud on kõigi liiklejate koostöö, kus kõik on kõigi peale kurjad ja kus on laibad ja vigasaanud taga.
Selle kaose, nagu ka sõiduteede kärpimisest tekkinud ummikud, oleks saanud ära hoida, aga vastutavad inimesed mõtlesid otsuseid tehes kliimaideoloogiliselt, mitte aga majanduslikult.
Kaos valitseb ka riigi kaitsepoliitikas ja -tööstuses, kus maksudena kogutava kaitseraha saatusest ei tea keegi midagi, tõelist kaitsevõimekust ei ole, nagu tõestasid hulkurdroonid, samas aga voolavad antud sektorisse igasugused kahtlased tegelased, korruptsiooni eest hoiatab isegi kapo, kaitsetoodang ei jõua mitte kaitseväkke, vaid relvaturgudele…
Kogu Eesti poliitika on selline, ka välispoliitikas ei edendata mitte Eesti huve, vaid levitatakse homoagendat ning käiakse “digiriigi tutvustamise” sildi all poliitturismil.
Eesti võimupoliitika heaks näiteks on Hendrik Johannes Terras, lõbus ja naistele kena vaadata sell, kes pandi põllumajandust juhtima nii, et ta alast midagi ei teadnud peale selle, mida ta oli näinud poisina vanaisa juures. Selline ongi kogu reformierakondlik ja “kahesajaline” poliitika olnud – võimul on jopskid, kes ei tea reaalsest valitsemisest ja majandamisest midagi, mängivad ainult Brüsseli tiiva all riiki.
Ja samas keeravad nad iga Brüsseli direktiivi Eesti seaduseks tehes sellele korralikult vinti peale, et see see päriselt rahvusriiklust hävitav oleks…
Uued Uudised
