Eesti Pank lasi ringlusse Sipsiku 2-eurose. Lapsed rõõmustavad, vanemad ostavad meenekaarte ja meedia kiidab: „Kui armas!“ Jah, Sipsik on tore. Eno Raua ja Edgar Valteri väike kaltsunukk on mitme põlvkonna esimene lugemiselamus — esimene, aga mitte suurim ega sügavaim. See nunnu topis paljastab midagi palju kurvemat meie kultuuripoliitikas: infantiilsus on hakanud varjutama tüvitekste ja kultuuripärandit.
Kus on Kalevipoeg? Kus on Tasuja? Kus on Toots ja Indrek Paas? Need on meie kirjanduse superstaarid – tegelased, kes kehastavad eesti rahva saatust, vastupanu ja moraalseid otsinguid. Kalevipoeg ei ole lihtsalt hiiglane, kes kive loobib; ta on rahvusliku aate kehastus, lootus ja tragöödia. Tasuja on Jüriöö More kangelane, kes kehastab vabadusvõitlust. Arno Tali ja Indrek Paas on noored, kes kasvavad läbi raskuste, otsides tõde ja õigust Tammsaare ja Lutsu teostes.
Väliseesti patriootiline kirjandus väärinuks ammu suuremat tunnustust ka kodumaal. Arved Viirlaiu Taavi Raudoja („Ristideta hauad“) kehastab metsavendade traagilist võitlust ja vastupanuvaimu, Bernard Kangro Benno Maran Tartu-romaanides hoiab elus eesti üliõpilaskonna intellektuaalset pärandit, Karl Ristikivi Heini Vanatoa („Ei juhtunud midagi“) aga peegeldab paguluse vaikset valu, igatsust ja igapäevase ellujäämise painet võõrsil.
Need teosed ja tegelased ei ole lihtsalt „väliseesti kirjandus“ – need on Eesti vabadusvõitluse ja identiteedi oluline osa. Kui me tõesti tahame hoida rahvuskirjandust elus, peaksid just nemad – kõrvuti Kalevipoja ja Tasujaga – saama koha müntidel, lavadel ja kooliprogrammis. Praegu on see pärand liiga tihti unustatud või teisejärguliseks peetud. Aeg•
•
More on see väärikalt tagasi tuua.
Selle asemel saame ametliku sümbolina nunnu kaltsunuku – nõukogude olemekirjanduse jäänuki. See pole juhuslik valik. See räägib piinlikust harimatusest või veel hullemast – teadlikust eelistusest. Kas ametnikud on lugenud „Kalevipoega“ või „Tõde ja õigust“, või piirdub nende kirjanduslik silmaring lasteaiaraamatutega?
See on sügavalt problemaatiline. Rahvuskirjandus marginaliseeritakse ja asendatakse sooneutraalse, ohutu, globaalselt „turvalise“ sisuga. Kaltsunukk sobib ideaalselt ajastusse, kus tugevad rahvuslikud müüdid ja kangelased tunduvad ebamugavad või „liiga patriootlikud“. Globalistlik kultuuriloogika eelistab lapselikku lalinat heroismile, mänguasju eepostele.
Pole ime, et meil pole tänaseni korralikku “Kalevipoja” filmi, telesarja ega isegi multikat. Pole ime, et noored tunnevad paremini Marveli jeekimeid kui oma klassikat. Kui riiklikud sümbolid jäävad lasteaia tasemele, siis mida see ütleb meie rahvusliku väärikuse kohta?
Sipsik on tore. Aga Eesti väärib rohkemat. Me väärime münte, skulptuure ja filme, mis meenutavad, kes me tegelikult oleme – mitte ainult seda, kes me olime liivakastis. Aeg•
•
More on tuua tagasi meie kirjanduse hiiglased, enne kui nad jäävad igaveseks unustuse hõlma.
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 27.06.2026