Kirjandusteadlane Peeter Olesk on Rätsepa kohta öelnud: “Me teame küll, et sõna võib olla tühisuse mõõt. Huno Rätsepa uurimused osutavad, kui rikkalikku varra võivad sõnad kuuluda.”
Rätsep sündis 28. detsembril 1927 Tartus. 1946. aastal lõpetas ta Tartu 1. Keskkooli ja 1951. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Pärast aspirantuuri soome-ugri keelte alal kaitses ta 1954. aastal filoloogiakandidaadi väitekirja “Infiniitsed vormid soome-ugri keeltes”. 1975. aastal väitles ta end doktoriks uurimusega “Eesti keele lihtlausete struktuur. Verbikesksed lausemallid”. 1978. aastal ilmus see ka monograafiana “Eesti keele lihtlausete tüübid”, mis hinnati 1980. aastal riikliku preemia vääriliseks.
Rätsep oli rohkem kui poole sajandi jooksul eesti keeleteaduse mõjukamaid suunajaid. Õppejõutööd alustas ta 1954. aastal Tartu Ülikooli eesti keele kateedris, kus ta pühendus kõigepealt eesti keele ajaloo uurimisele. 1960. aastatel alustas ta loenguid ja seminare strukturaallingvistika ning generatiivse grammatika alal.
1965. aastal moodustati Rätsepa juhtimisel eesti keele kateedri juurde generatiivse grammatika grupp (GGG), kuhu koondusid nooremad õppejõud, aspirandid ja üliõpilased. Eesti üsnagi traditsioonilise keeleteaduse ja Nõukogude Liidu muust maailmast eraldatuse taustal tõusis GGG esile suhestumisega maailma keeleteaduse arenguga, uudsete meetodite rakendamisega eesti keele uurimisel ning selleks kõigeks innustava õhustiku loomisega. See ühendus tõi eesti keeleteadusse uue, teoreetilise suunitlusega paradigma. GGG liikmeskonnast on välja kasvanud paljud tuntud keeleteadlased, samuti Tartu Ülikooli arvutilingvistika ja keeletehnoloogia töörühmad.
Tartu Ülikooli eesti keele kateedris töötas Rätsep üle neljakümne aasta, sellest ligi kakskümmend aastat (1975-1992) kateedri juhatajana. 1977. aastal anti talle professorikutse. Alates 1994. aastast oli Rätsep Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
1981. aastal valiti Rätsep Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks eesti keele alal.
Rätsepat iseloomustasid erakordselt laialdased keeleteaduslikud huvid. Ta kirjutas tänini olulisi teoseid nii eesti keele süntaksist, morfoloogiast kui ka sõnavarast, temalt ilmus nii diakroonilisi kui ka sünkroonilisi käsitlusi. Ta juhendas üle kümme väitekirja keeleteaduse eri aladelt, pidas loenguid eesti keele ajaloost ja süntaksist mitme maa ülikoolides.
Aastatel 1982-1989 oli Rätsep Emakeele Seltsi esimees. Ta oli ajakirja Linguistica Uralica toimetuskolleegiumi liige ning emakeele seltsi, õpetatud Eesti seltsi, soome-ugri seltsi (Helsingis) ja Johannes Aaviku seltsi auliige. Rätsep oli erakordselt särav õppejõud ja ettekannete pidaja ka teaduse populariseerijana. Viimastel kümnenditel avaldas ta kõigile keelehuvilistele mõeldud kaasahaaravaid artikleid ajakirjas Oma Keel jm.
1998. aastal pälvis Huno Rätsep F. J. Wiedemanni keeleauhinna ja 2010. aastal Eesti Teaduste Akadeemia Paul Ariste medali. 2001. aastal autasustati teda Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Rätsepa elutöö jääb kestma nii tema siiani kaalukates teadustöödes kui ka paljude õpilaste tegevuses. Ta oli paljude praeguste eesti keele uurijate, õpetajate, toimetajate ja teiste eesti keele hea käekäigu eest hoolitsejate õpetaja.