Kopenhaageni ja Oxfordi ülikoolide ning mitme teise teadusasutuse uurijad eraldasid ja analüüsisid neljast muistsest matmispaigast leitud 46 inimese DNA-d. Geneetiline analüüs paljastas, et vähemalt 39 protsendil neist inimestest leidus jälgi katkubakteri Yersinia pestis varajasest tüvest.

Andmed näitasid selget mustrit nakkuse leviku kohta. Sugulussidemete analüüs tõi esile, et haigus laastas väikeseid perekondlikke rahvarühmi. Esimese puhangu surmad toimusid väga lühikese aja ehk sisuliselt ühe põlvkonna jooksul. Tulemused olid ilmekad ka vanuselise jaotuse osas: kõige rängemalt tabas katk lapsi. Suremus oli kõige suurem just kaheksa kuni 11 aasta vanuste laste seas. 

Uuring seab tugevalt kahtluse alla senise arusaama, et katkuepideemiate puhkemiseks oli tingimata vaja põlluharimisega kaasnenud elustiilimuutust ja suurt asustustihedust.

Kuidas aga tollane katk nii surmav oli, kui sel puudusid hilisematele tüvedele iseloomulikud omadused, mis oleks võimaldanud haigusel levida kirpude kaudu? Teadlaste hinnangul said inimesed nakkuse algselt ilmselt ümisejatelt ehk piirkonna peamistelt katkukandjatelt. Seejärel levis nakkus inimeste endi vahel piisknakkusena ehk kopsukatkuna. Seda võib eeldada nii ühiste matuste kui ka haiguse leviku põhjal lähisugulaste seas. 

Laste väga kõrge suremuse üks põhjus võis aga olla nende suur vastuvõtlikkus gramnegatiivsetele bakteritele. Samuti võis see olla seotud ühe tollases bakteris leidunud geeniga, mis tootis tugevat toksiini. Just toksiini mõjul hakkavad tööle immuunrakkud ja vabanevad põletikku tekitavad tsütokiinid. Need aga kutsuvad kehas esile ägeda reaktsiooni. 

Sarnane immuunsüsteemi tüsistus tabab eeskätt eelkooliealisi või varateismelisi lapsi tänapäevalgi teatud haiguste, näiteks Kawasaki tõve puhul.

Uurijad kirjutavad oma avastusest ajakirjas Nature.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.