President Toomas Henrik Ilves pidas ettekande “Draghi raport ja Euroopa Liidu konkurentsivõime” Delta majanduskonverentsil Tartus. Novaator avaldab ettekande teksti täismahus.
Alustaksin täna valdkonnast, mis on päris kaugel oma loengu põhiteemast, nimelt sotsiaalpsühholoogiast. Psühholoogid – oluliselt hiljem kui kirjanikud – on märganud inimestes kalduvust, kus neid ümbritsevatele ohumärkidele vaatamata kipuvad nad ikka uskuma, et olukord või keskkond kunagi ei muutu. Psühholoogid on sellele nähtusele andnud ka nimetuse, normalcy bias, eestikeeli normaalsuse kallutatus.
See on psühholoogiline kaitsemehhanism, mis paneb inimese alahindama ohtu või eirama katastroofi märke, eeldades ekslikult, et kõik jätkub vanaviisi. See on aju sisse programmeeritud viis vältida paanikat ja ebaratsionaalset käitumist, kuid ajalugu koosnebki ootamatutest muutustest.
Tuntuimaid näiteid normaalsuse kallutatuse nähtusest poliitikas pärineb 1980. aastatest. Toona arvasid nii NSV Liidu Poliitbüroo kui ka USA-s CIA analüütikud, et Nõukogude Liidu sõjaline, majanduslik ja poliitiline olukord on stabiiline ja kui mitte igavene, siis püsib muutumatuna aastakümneid. Nii üks kui teine keskus eksis. Täielikult.
Tegelikkus võib aga muutuda üpris kiiresti, nagu nägime ajavahemikus 1989–1991. Mitte et märgid polnud nähtavad – üha enam eestlasi tajus neid juba tollal. Ometi Moskva, mis oli normaalsuse kallutatuse illusioonis vaevlev, ei märganud või ei tahtnud märgata.
Meilgi on oma näiteid võtta. Eesti Vabariigi versiooni 1.0 lõpuaastail oli meie poliitiline eliit samuti normaalsuse kallutatuse küüsis. 1939. aasta oktoobris, kui baaside leping oli juba sõlmitud, kui üle Soome lahe meist põhjapoole käis Talvesõda ja lõunas tükeldasid natsid ja NSVL Poolat, arvasid meie riigijuhid, et kuna oleme kuulutanud end neutraalseks riigiks, läheb kõik meist mööda.
Kui radikaalselt võivad asjad muutuda, kirjutas Stefan Zweig oma memuaaris “Eilne maailm”, kus ta kirjeldab Esimese maailmasõja eelset elu Habsburgide Viinis, mida ta nimetab “julgeoleku kuldseks ajastuks”. Poliitika ja majandus olid stabiilsed, inimesed said vabalt mööda Euroopat liikuda. Uued leiutused – telefon, auto, elekter – lubasid aina helgemat tulevikku.
Kellelgi ei tulnud Viini idüllis pähe, et see olukord ei kehti igavesti. Et 1914. aastal vallandunud sõjas sureb 15 kuni 22 miljonit inimest Euroopas ja et sellest tulenevad raputused. Et mitusada aastat Euroopat valitsenud impeeriumide kollapsid kajavad tänapäevani meie igaühe elus ja Euroopa kaardil. USA More määras siis Teise maailmasõja järgse suurstrateegia, mis kehtis 80 aastat. Nüüd aga on see vaikselt lõppemas.
Tänavu, Eesti iseseisvuse taastamise 35. aastapäeva lävel, kardan, et pea me kõik arvame, et pärast 1980. aastate võitlusi vabaneda, 1990. aastate suuri jõupingutusi pääseda NATO-sse ja Euroopa Liitu (EL) ning viimase 15 aasta edu ja meie mainet avatud ja liberaalse digiriigina tundub meie iseseisvus iseenesestmõistetav.
Kui ma pean Tartu Ülikoolis loenguid üliõpilastele, kes on pea kõik sündinud Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluvas Eestis, tunnetan eriti eredalt, kui enesestmõistetavaks on nende Eesti saanud: justkui poleks olnud okupatsiooni ega 1990. aastate rabedat vaesust. Meie aga peame aduma, et ta jääb iseenesestmõistetavaks ainult juhul, kui suudame ületada oma normaalsuse kallutatust.
Me peame nüüd kujundama Euroopa enda suurstrateegia. Peame vaatama kaugemale oma tänastest muredest, et viia ellu põhjalikke, isegi revolutsioonilisi muutusi, mis tagaksid meie ellujäämise ja Euroopa tuleviku.
Lääs eiras muutusi
22 aastat tagasi, 2004. aastal, oli Eesti Euroopa Liidu ja NATO värske liige. Toona Eesti alles tudeeris nende kahe suure organisatsiooni toimimist ning hoidis üldiselt vaikselt omaette ja õppis, kuidas neis süsteemides toime tulla. Pärast poole sajandi pikkust natsi- ja nõukogude okupatsiooni ei olnud me taas üksnes iseseisvad ja vabad, liberaalne ja edukas demokraatia: me olime pääsenud ka neisse kahte klubisse, mis meie tulevase julgeoleku ja heaolu jaoks kõige rohkem tähendasid ehk NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Euroopa meist läänes ei tahtnud tunnistada, et samal ajal oli Venemaa, naftast ja gaasist rikastunud, muutumas aina agressiivsemaks. Seda ajalugu, mille alguseks võime pidada Vladimir Putini 2007. aasta Müncheni kõnet (millele järgnesid juba kaks kuud hiljem Eestit halvanud DDoS küberrünnakud ja rahutused Tallinnas ning mujal), ei pea ma kellelegi siin läbi käima.
Nendele geopoliitilistele muudatustele vaatamata, mida laiem lääs eiras, ei märganud me siin Euroopas palju suuremat muutust, mis ei peegeldunud meie igapäevaste uudiste pealkirjades. Me ei pannud tähele, et aina konkurentsitihedamas maailmas hakkas Euroopa kaotama oma positsiooni, jäädes alguses USA-st ja siis natuke hiljem ka Hiinast maha. Jäime maha just selles osas, mis üha enam määras majanduslikku edu: innovatsioonis ja tehnoloogias. Pigem uhkustati, et Euroopa Liit on regulatiivne supervõim, millele teised pidid alluma, kui nad tahtsid meie turule juurde pääseda.
See oli mitmekordne viga. Euroopa arvas, et me ei pea kulutama kaitsele. Et tehnoloogiasse ja innovatsiooni investeerimine pole vajalik. Et ju me Hiina ning USA More edu kõrval nendes valdkondades saame hakkama. Euroopa ei adunud ka, et tänapäeval sõltuvad kaitse ja julgeolek eeskätt innovatsioonist ja kiiresti arenevatest tehnoloogiatest.
See oli siis. Täna on olukord teine. Euroopa arusaamad on muutunud, transatlantilised suhted on karidele jooksnud ja võib-olla isegi ralkumas, kui kasutada Johannes Aaviku saja aasta vanust uudissõna. Tänaseks on Euroopa Liidu arusaam julgeolekust, tõsi küll, arenenud, kuigi kahjuks mitte piisavalt.
Põhiauru kulutame mahajäämusele relvastuses: kellele selleks mõeldud laenuraha võimaldada, kelle relvi võib soetada ja muu selline. Need on kõik vajalikud teemad, aga mis puudutab Euroopa konkurentsivõimet, siis oleme täiesti teadlikud, kus probleemid peituvad. Ometi kihelkondlik hoiak halvab meid ega lase meil vajalikke samme ette võtta.
Sellest väärlähenemisest kordades tähtsam on aga Pax Americana lõpp.
Kuigi 2022. aasta sissetung Ukrainasse oli šokk, siis tõeliselt muutunud on siiski see maailm, milles me kõik siin läänes üles kasvasime. Seda sõltumata sellest, kummal pool kunagist raudset eesriiet me sündisime.
Tõepoolest, selle lääneliku korra lõpp, mida me kõik oleme läbi aastate tundnud, on olnud eriti šokeeriv meile Kesk- ja Ida-Euroopas. Riikidele, kes enne 1991. aastat nii meeleheitlikult soovisid ühineda lääne demokraatliku ja reeglitel põhineva korraga. Selle sama korraga, mille Ameerika Ühendriigid More olid loonud ja enam-vähem alal hoidnud alates Teise maailmasõja lõpust. Paljud, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas, elavad endiselt eituses.
See muutus ei tähenda pelgalt, et USA More n-ö tõmbub NATO-st välja. Muutus on sellest palju suurem, mõõtmatult dramaatilisem. Sest vana kord ehk see, milles me kõik üles kasvasime või millest me unistasime, on suremas.
Kui loeme detsembris avaldatud USA More riiklikku julgeolekustrateegiat (National Security Strategy) või kuulame viimase aasta jooksul USA More kõrgemate ametnike väljaütlemisi või vaatame, mida see riik on viimase pooleteise aasta jooksul korda saatnud, on selge, et USA More peab nüüd Euroopat ebatähtsaks. Ta ei pea end enam selleks heatahtlikuks hegemooniks, kes hoiab üleval Pax Americana‘t – üleilmset korda, mille USA More ise 1940. aastatel lõi.
Nüüd aga peab USA More omaenda kehtestatud korda, reegleid ja põhialuseid rumalaks ega kaitse neid enam või koguni rikub neid. USA More heatahtliku hegemooni mõjuvõim selles, mida me nimetame lääneks, oli sõjaline, poliitiline, majanduslik, diplomaatiline, kultuuriline ja isegi kulinaarne, kui mõelda hamburgeritele ja Coca-Colale.
Edendades vabakaubandust ja vabu turge, liberaalset demokraatiat, inimõigusi ja õigusriiki, läks see palju kaugemale kõigist varasematest suurstrateegiatest, tuginedes arusaamale, et reeglitel põhinev demokraatlik maailm on eeskätt USA More enda huvides. Reeglipärasus kindlustab mitte ainult julgeolekut, vaid ka mõjuvõimu ning majanduskasvu, ja nii vastastikku.
80 aastat see enam-vähem toimis, võimaldades mitte ainult USA-l endal, vaid ka Euroopal taastuda, areneda, kasvada ja õitseda. Pax Americana on aga läbi. See, mille USA More lõi juba 1944. aastal Bretton Woodsi institutsioonidega – Maailmapanga, IMF-i ja GATT-iga, millest hiljem sai WTO –, jätkus 1945. aastal ÜRO loomisega. Viimase keskmes seisis ÜRO agressioonikeeld ehk jõu kasutamise keeld piiride muutmiseks. See jäi organisatsiooni kõige fundamentaalsemaks aksioomiks.
Need institutsioonid sündisid Teise maailmasõja ajal tekkinud arusaamast, et USA More suutmatus pärast Esimest maailmasõda luua Rahvasteliidu kaudu riike siduv struktuur ning toetada Euroopa majanduslikku taastamist aitas suurel määral kaasa 1920. ja 1930. aastate kriisidele: õudustele hüperinflatsioonist ja massilisest tööpuudusest kuni fašismi tõusuni.
Majanduslikus plaanis käivitas USA More 1948. aastal ka Marshalli plaani, mis aitas Euroopa välja Teise maailmasõja järgse vahetu perioodi laialdasest vaesusest. Hilinenult mõistis USA More, et Nõukogude Liit ei ole enam tema liitlane, ning alustas kampaaniat Nõukogude Liidu Berliini blokaadi lõpetamiseks.
Kommunistlikud riigipöörded Kesk-Euroopas, mis asendasid demokraatlikult valitud valitsused Poolas, toonases Tšehhoslovakkias ja Ungaris, päädisid Põhja-Atlandi lepingu sõlmimisega 1949. aastal.
Samal ajal toetas USA More aktiivselt Schumani 1950. aasta plaani Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomiseks, mis leevendas USA More tõsist muret just äsja sõjast välja tulnud Euroopa kasvavate pingete pärast ning nägi seda veel ühe meetmena tugevdada Lääne-Euroopat ja vältida 1920. ja 1930. aastate kordumist. Toonasest Söe- ja Teraseühendusest, mis 45 aastat hiljem lõpuks kujunes Euroopa Liiduks, ei saanud kaugeltki vahend “Ameerika ninapidi vedamiseks”, nagu president Trump on väitnud, vaid viis vältida konflikte kuue asutajariigi vahel.
Me võiksime jätkata. Just USA More lõi CSCE, hilisema OSCE, muutes nn kolmanda korvi ehk inimõigused põhiliseks tööriistaks repressiivsete kommunistlike režiimide survestamisel laiemas Euroopa ruumis. Hiljem survestas USA More NATO laienemist Kesk- ja Ida-Euroopasse Euroopa nimel, mis oleks “terviklik, vaba ja rahus”, kui tsiteerida esimest president Bushi. Tema väljaütlemine pärineb ajast, mil paljud Lääne-Euroopa riigid olid idaeurooplaste vastuvõtmise vastu, kartes, et NATO laienemineärritab Venemaad ja kahjustab ärilisi võimalusi, mida too pakkus kui uus El Dorado.
Seesama president George Herbert Walker Bush kuulutas pärast kommunismi kokkuvarisemist aastatel 1989–1991 välja ka nn rahudividendi, millele järgnes 30 aastat Euroopa ulatuslikku desarmeerimist.
Ma käisin läbi selle pika ajaloo selleks, et anda teile ettekujutus sellest, milline näeb välja tõeline, kõikehõlmav suurstrateegia. Üldine nimetus sellele on “liberaalne, reeglitel põhinev maailmakord”. Selline Ameerika juhitud suurstrateegia on sõjaline ja strateegiline. Ta kehtestab ja arendab rahvusvahelisi lepinguid, nii julgeoleku-, kaubandus-, majandus- kui ka diplomaatilisi. Ta põhineb rahvusvahelisel õigusel ja peab inimõigusi ülimaks väärtuseks.
See Pax Americana‘ks kutsutud kord on olnud üsnagi edukas, on enamasti hoidnud maailma rahus, vältinud suurt sõda Euroopas läbi külma sõja ja on toonud ka Eesti siia, kus me viimased 35 ja/või 22 aastat oleme olnud. Küll aga nõuab sellise suurstrateegia edu aega, põhiprintsiipide järjekindlat rakendamist ning taktika kohandamist uute olukordade tekkides. Ja neid tekib alati.
Pax Americana ajastu on aga läbi. Lõppenud, finito, konets, kaputt, finished. Sellega nõustuvad pea kõik Ameerika asjatundjad. Ometi valitseb Euroopas ikka mingi lootus, et nii see pole.
Kus me siis oleme? Euroopa poliitikakujundajad loodavad, et USA More eemaldumine maailmast ei ole püsiv seisund. Et ehk muutub see järgmise administratsiooniga ning kõik läheb tagasi sinna, kus oldi. Mina pole selles nii kindel. Vastupidi, rajada oma julgeolek võimaliku valimistulemuse peale kahe ja poole aasta pärast näib pigem lootusejoovastusena.
Teiseks ja sama ebaselge on küsimus, kui palju isegi täiesti teistsugune administratsioon sooviks või isegi saaks taastada endist transatlantilist suhet. Samuti pole selge, kui kaua see aega võtaks, arvestades, pehmelt öeldes, praegusi ümberkorraldusi USA More välis- ja kaitseministeeriumides.
Uus julgeolekukeskkond. Uus maailmakord
Lääne korra kokkuvarisemine ja Euroopa koht uues olukorras ulatub eksistentsiaalselt palju sügavamale. Kui Ameerika on kadunud nii meie julgeoleku kui ka reeglitel põhineva maailmakorra tagajana, oleme sunnitud tunnistama, et Euroopa Liit oma praegusel kujul ei ole enam eesmärgipärane. Me ei ole sõjaliselt valmis end Venemaa vastu kaitsma ega suuda – kui välja arvata üksikud erandlikud juhtumid – innovatsiooni või tehnoloogia vallas konkureerida ei Ameerika Ühendriikide ega Hiinaga.
Me jätkame elamist illusioonis, nagu elaksime maailmas, mida enam tegelikult ei eksisteeri. Maailmas, kus eeldasime, et kui olukord tõesti tõsiseks läheb, USA More ikka hoiab meid turvalise ja jõukana ning hoiab maailma kokku varisemast hobbeslikuks bellum omnium contra omnes‘eks.
Tegelikult peame silmitsi seisma kibeda ja ebamugava tõsiasjaga: Euroopa ei ole täna valmis toime tulema ei rikkama, tehnoloogiliselt arenenuma ja vaenulikuma USA-ga, ega jõhkra ja agressiivse Venemaaga. Ega ka autoritaarse Hiinaga, mis ületab Euroopat tootmises, tehnoloogias, kaubanduses ja üha enam ka sõjaliselt ega osta enam midagi Euroopast. Tunnistagem, et nende väärtuste osas, mida oleme 80 aastat kaitsnud, oleme, mõningate hajusate eranditega, üksi.
Täna oleme me väga kaugel 1950. aastast, mil Robert Schuman More kuulutas välja oma plaani luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus, eesmärgiga vältida uut sõda Prantsusmaa ja Saksamaa vahel toonaste kasvavate pingete tingimustes.
Selle loomine oli tohutu areng sõjajärgses varemetes Euroopas. See näitas, et eurooplased suudavad oma probleeme ise lahendada, teha asju täiesti uuel viisil ja koostööga läbi aastate taastada oma Esimese maailmasõja eelset jõukust. Aastakümneid võimaldas mandri üha tihedam poliitiline ja majanduslik integratsioon meil õigusega öelda, et Euroopa Liit, nagu me seda täna nimetame, on rahuprojekt. Ja seda on ta olnud kolmveerand sajandit.
Ometi me ei suutnud sammu pidada. Valdkondades, mis on määrava tähtsusega konkurentsi jaüldise julgeoleku jaoks – mitte ainult sõjalises mõttes, vaid ka poliitilises ühtsuses, majanduskasvus ja tehnoloogia arengus ehk ülemaailmses konkurentsis –, oleme stagneerunud.
Võtsime George Bush seeniori nn rahudividendi liiga tõsiselt ja langetasime kaitsekulutusi. Laenasime liiga palju odavat raha, mida paigutati mitte investeeringutena taristusse, vaid jooksvate kulude katmisesse. Pilgati idaeurooplasi, kes hoiatasidülejäänuid Venemaa eest, ja hoiti neid eemal otsustavatest ametitest. Kuritarvitati vetoõigust, ei pingutatud konkurentsis püsimiseks. Otsisime lohutust kuulutades, et reguleerime maailma oma nägemuse järgi. Lükkasime edasi – ja lükkame jätkuvalt edasi – reforme, mille vajalikkus on olnud aastaid ilmselge.
Draghi ravikuur
Tehisaru otsustab, kas määrame ise oma tuleviku või muutume kellegi vasallideks. Kelle omaks, see pole veel selge. Võimalusi on aga vaid kaks: USA More või Hiina. Piisab ühest näitest, et näha, kui kaugele oleme maha selles tulevikku määravas tehnoloogias jäänud.
Suurim Euroopa investeering tehisarusse aastal 2026 on Prantsuse ettevõtte AMI üks miljard eurot. Võrdluseks: USA-s investeerivad nn suured neli tehnoloogiahiidu –Alphabet, Amazon, Meta ja Microsoft – koos Oracle’iga tänavu 660–690 miljardit dollarit, peaaegu kahekordistades 2025. aasta taseme. See tähendab, et eelmisel aastal investeeriti juba üle 300 miljardi.
Teisisõnu: kahe aastaga on USA More eraettevõtted, tugeva riikliku toetusega loomulikult, investeerinud triljon dollarit kõige olulisemasse tehnoloogiasse nii täna kui ka tulevikus. Euroopa suudab vastu näidata ühe miljardi euro. Ma ei hakka isegi rääkima sellest, kuidas ilma hiigelinvesteeringute ja energiaturgude põhjaliku reformita ei suudaks me endale lubada isegi sellist tehisaru taset, nagu on USA-s.
Mitte ükski Euroopa firma, mille kapitalisatsioon on suurem kui sada miljardit eurot, pole viimase viiekümne aasta jooksul alustanud nullist. Samal perioodil on kõik kuus USA More firmat, mille väärtus on üle triljoni euro, alustanud idufirmadena. Just eile lugesin, et kosmosefirma SpaceX sihib 1,75 triljoni dollarilist IPO-t. 30 protsenti Euroopa idufirmadest, millest on saanud ükssarvikud ehk üle miljardi väärtusega ettevõtted, on kolinud Euroopast ära, põhiliselt USA-sse.
Kuidas saab Euroopa konkureerida, kui on ilmne, et nii USA More kui ka Hiina uus suurstrateegia on investeerida massiivselt, et saada tehisaru hegemoonideks? Ja kui sellest tulenevad kõik muud jõu ja võimu vormid: poliitiline ja sõjaline võim, majanduslik konkurents ning isegi pehme jõud, kus Ameerika Facebookis ja Twitteris ning Hiina Tiktokis levib sageli Euroopa-vastane propaganda?
Väljapääs on olemas, daamid ja härrad. See on ka omamoodi suurstrateegia, pigem enda päästmiseks. Kuna Euroopa on juba aastakümneid edasi lükanud olulisi reforme, mis taastaksid ja suurendaksid meie kahanevat konkurentsivõimet, palus Euroopa Komisjon endisel Euroopa Keskpanga presidendil ja Itaalia peaministril Mario Draghil panna diagnoos ning pakkuda sellele ravikuur.
Draghi kirjeldab pikalt ja põhjalikult, et Euroopa jääb ellu ainult siis, kui teeme põhjalikke ja raskeid, paljudele seni vastumeelseid reforme. Need peavad saama Euroopa enda suurstrateegia selgrooks, et säilitada jõukas, liberaaldemokraatlik eluviis, mida oleme hakanud iseenesestmõistetavaks pidama. Kuid me ei tohi unustada, et nagu Ameerika suurstrateegia aastatel pärast 1944. aastat, nõuab ka see investeeringuid, loovust ja rasket tööd. Ennekõike nõuab see aga ohvreid oma väikeste omakasupüüdlike huvide kõrvale jätmisel ühise hüve nimel.
Ülesandeid on tohutult. Nagu Mario Draghi oma raportis välja toob, hõlmavad need muu hulgas järgmist:
- Innovatsiooni- ja tehnoloogialõhe vähendamine ja sulgemine, mis on meie konkurentsivõime languse peamine põhjus. See hõlmab kogu Euroopat koordineerivat nn teadus- ja innovatsiooniliitu.
- Kapitaliturgude ühinemise lõpuleviimine. Euroopa säästud ületavad kogumahus USA More omi, kuid selle asemel, et toetada tootlikke investeeringuid Euroopas, suunatakse need Ameerikasse. Õigemini tänu meie killustatud kapitaliturgude väiksusele suuname ise raha Ameerikasse ega tõmba teiste investeeringuid siia. Läinud reedel tuli muide teade, et Euroopa kuus suurimat riiki – Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania More, Poola ja Holland – on kokku leppinud ühendada Euroopa kapitaliturge, aga väiksemad riigid, k.a Eesti, on vastu.
- Peame ümber mõtestama konkurentsipoliitika. Euroopa ettevõtted – eriti telekommunikatsiooni, digitaalplatvormide ja kõrgtehnoloogilise tootmise valdkonnas – on samuti liiga killustunud, et ülemaailmselt konkureerida. Ühinemiste kontroll peab võimaldama tõeliselt Euroopa mastaabis ettevõtete loomist, mille turujõud suudaks konkureerida USA More ja Hiina rivaalidega. See aga nõuab Euroopa siseriikliku protektsionismi lõpetamist.
- Energiaturu reform. Energia Euroopa Liidus on maailma kalleim, liiga kallis, et üldse konkureerida tehisaru valdkonnas, mis vajab tohutul hulgal energiat. Viimast ei suuda me praegu piisavalt toota, kuigi see on meie kontinendi strateegilise tuleviku võti.
- Loomulikult peame välja töötama koordineeritud Euroopa Liidu toetuse taaselustatud autotööstusele. Vastasel juhul riskib Euroopa Liit elektriautode turu loovutamisega – ning sellega seotud akude ja tarkvara ökosüsteemi loovutamisega – Hiina ja USA More konkurentidele.
- Kaitse, julgeoleku ja strateegilise autonoomia valdkonnas peab Euroopa investeerima oma kaitsetööstuslikku baasi ning vähendama strateegilisi sõltuvusi USA-st ja teistest. Lisaks peame tegema seda Euroopana tervikuna, mitte käsitlema seda võimalusena saada lepinguid ühele või kahele liikmesriigile. Selge on seegi, et me ei saa enam loota Ameerika julgeolekugarantiidele. Meie kaitsekulutused on endiselt ebapiisavad ja ebatõhusad, killustatud ja raiskavad.
- Peame looma ühised hankemenetlused, mis võimaldaksid saavutada mastaabisäästu, mida Hiina ja USA More juba naudivad. Seda on eriti vaja relvastuse osas, kus me maksame oluliselt kallimat hinda, sest me ei ole võimelised neid samu NATO standardiga relvi ja varustust koos ostma. Sama kehtib innovatsioonis. Teadus- ja arendustegevuse kulutusi tuleb märkimisväärselt suurendada ja koordineerida Euroopa Liidu tasandil.
- Peame mõistma, et seisame silmitsi kriitiliste haavatavustega tarneahelates –pooljuhtmetes, haruldastes muldmetallides ja digitaalses infrastruktuuris.
Soovides saada taas tegijaks, on vaja Euroopa Liidu toimimine sügavalt struktuurselt ümber kujundada. See nõuab investeeringuid haridusse ja innovatsiooni, regulatsioonide lihtsustamist, et vähendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete koormust: nende ettevõtete jaoks, mis moodustavad kõigi edukate lääne majanduste selgroo. See nõuab Euroopa Liidu valitsemise reformi, eelkõige kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamist välis- ja majanduspoliitikale.
Siinkohal on poliitiliselt kõige plahvatuslikum järgmine küsimus: Euroopa Liit peab suutma emiteerida ühiseid võlainstrumente, et rahastada neid ühiseid investeeringuid innovatsiooni, kaitse- ja energiataristusse, ilma milleta me lihtsalt kängume. Draghi väidab, et riiklikud eelarved ei suudaüksi usutavalt katta hinnanguliselt 750–800 miljardi euro suurust iga-aastast investeerimislünka.
Viimane punkt on muidugi kõige vastuolulisem ning kohtas kohest vastuseisu Euroopa Liidu liikmesriikide seas, eelkõige nn kokkuhoidlikelt riikidelt. See on aga 35 viimase aasta tegemata jätmise hind, mil pärast külma sõja lõppu sõideti nn rahudividendi laineharjal, võimaldades riikidel oluliselt vähendada kaitsekulutusi ja keskenduda hea elu loomisele. Nüüd, kui maailm on nii järsult muutunud, tuleb kõik see meid kummitama.
Kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamine uutele valdkondadele, üle-euroopalise fiskaalvõimekuse loomine ja uute tegeliku kulutamisõigusega Euroopa Liidu agentuuride rajamine seisavad kõik silmitsi aluslepingute tasandi takistustega. Aluslepingute muutmine, mis nõuab kõigi 27 liikmesriigi ühehäälset nõusolekut ning ratifitseerimist rahvusparlamentides või referendumitel, on praeguses poliitilises keskkonnas sisuliselt välistatud: eriti arvestades euroskeptiliste ja natsionalistlike liikumiste tugevust üle kogu mandri.
Lisaks on liikmesriikidel väga erinevad rahvuslikud huvid ja mured. Populistlikud ja äärmuslikud parteid, mõjuvõimsad huvigrupid ning üldine julge juhtimise puudumine muudavad reformide elluviimise äärmiselt raskeks.
Valusaim, kuid kiire viis jõuda praegusest ummikust välja on võib-olla minek tagasi Wolfgang Schäuble ja Karl Lamersi 1993. aastal välja pakutud nn tuumik-Euroopa idee juurde. Tõsi, nende idee luua Euroopas kiiremini liikuv tuumik oli viigileht kavatsuse ees hoida Ida-Euroopa riike nn vanade liikmesriikide otsustamisõigusest, konkurentsist ja rahast eemal. Veel 25 aastat tagasi oli selline mõtteviis täiesti aktuaalne.
Tänapäeval aga võiks tuumik-Euroopa koosneda mitte geograafilisest asetusest, vaid hoopis valmisolekust liikuda kiiremini edasi. Ennustan, et sinnapoole Euroopa reformimine liigubki. Viimased märgid aga näitavad, et kunagine Euroopa edumeelsemaid riike Eesti pigem poeb vanade, enam mitte eriti hästi töötavate käibeloosungite taha. See pole koht seda mõtet edasi arendada ja kõhutunne ütleb, et uus tuumik saab olema üsna tõenäoline lahendus praegusele ummikseisule.
Praeguseks me teame, mida tuleb teha. Suund on välja pakutud, meil on suurstrateegia tulevikuks. Selle elluviimiseks peame hülgama mugava normaalsuse kallutatuse. Selle illusiooni, mida Stefan Zweig kirjeldas oma raamatus: uskumuse, et jõukas ja liberaalne maailm vahetult enne Esimest maailmasõda kestab igavesti, kuni me järsku selle õudustesse sööstsime.
Selle asemel peame püüdma ette kujutada, milline saab olema tulevik siis, kui me ise seda ei muuda, kui jätkame vajalike muutuste edasilükkamisega nii Euroopas, Eestis kui indiviididena, arvates, et ohumärgid, mida näeme kõikjal enda ümber majanduses, heaolus, julgeolekus, on tähendusetud.
Ometi on neil tähendus. Kõige leebemal kujul muutuste edasilükkamine või otseselt neile vastu sõdimine tähendab Euroopat, mis vajub aeglasesse ja piinarikkasse vaesumisse. See on saatus, mida ehk mina ei näe, aga minu lapsed ja lapselapsed täitsa kindlasti.
Meil on ju tegutsemisvõime.
Enne seda peame aga endale aru andma ja mõistma, nagu keegi kunagi on öelnud –mõtet, mida olen hiljem näinud ka takso eesistme tagaküljele kleebituna:
Mis meid siia toonud, ei vii meid enam edasi.
Aitäh.