Ehkki Eestit, Lätit ja Leedut ühendab Nõukogude repressioonide pärand, on riikide valikud kinolinal märgatavalt erinevad. Eesti filmitegijad pole seni loonud näiteks ühtegi täispikka mängufilmi, mis käsitleks holokausti või kohalike elanike koostööd natsivõimudega. Lätis ja Leedus on lavastajad neid teemasid aga üha julgemalt käsitleda võtnud. See lahknevus viitab laiematele ühiskondlikele pimealadele.
Pärast iseseisvuse taastamist sai Balti riikides uue rahvusliku identiteedi üheks aluseks ohvrikogemus. Avalikkuse tähelepanu keskmesse tõusid massiküüditamised ja Nõukogude repressioonide all kannatanute lood. See aitas rõhutada, et kahe iseseisvusperioodi vahele jäänud Nõukogude aeg•
•
More polnud Eesti riikluse loomulik jätk, vaid seadusevastane okupatsioon.
Selliste mälunarratiivide kinnistamisel on filmil eriline roll: see annab ajaloole näod, hääled ja meeleolu. “Ühelt poolt peegeldavad ja konsolideerivad need filmid erinevaid mälunarratiive, teiselt poolt aga aitavad neid kujundada,” selgitas Hanna Aunin.
Soovides massiküüditamise mõõtmatut ulatust vaatajale lähemale tuua, liiguvad režissöörid sageli suure ajaloo juurest üksiku inimese kogemuse juurde. Eesti “Risttuules” ja Läti “Melanija kroonikad” jutustavadki mõlemad Siberisse saadetud naisest, kes kirjutab vangilaagrisse viidud abikaasale kirju.
Mustvalge esteetika ja süütu ohvri vaatenurk loovad tugeva emotsionaalse sideme. Ometi ei palu need filmid vaatajal tegelaseks muutuda. Pigem tuuakse ta kannatusele väga lähedale, hoides samal ajal õhus vajaliku distantsi: vaataja saab kaasa tunda, kuid peab mõistma, et see kogemus ei kuulu talle.
Selles avaldub filmikunsti laiem võime liikuda läheduse ja distantsi piiril. Ekraan võib muuta võõra kannatuse tajutavaks, kuid samal ajal meelde tuletada, et seda ei saa lõpuni enda omaks pidada. “See ongi empaatilise positsiooni alus: sa üritad ennast panna kannataja kingadesse, aga samal ajal saad aru, et sa ei ole selles positsioonis,” selgitas Aunin.
Laenatud sümbolid ja ohvrikogemuste hierarhia
Empaatia loomisel on aga oma piir ja hind. Kui kohalikku kannatust püütakse teha rahvusvahelisele vaatajale kohe äratuntavaks, võidakse appi võtta kujundeid, mis kuuluvad tegelikult teise ajaloolisse kogemusse. Lääne vaataja kõnetamiseks on Balti lavastajad kasutanud näiteks sümboleid, mis pärinevad teistest tragöödiatest. Nii näeb filmis “Risttuules” Gulagi laagris suurt jalanõude hunnikut. Ajalooliselt on selline vaatepilt Hanna Aunini sõnul Nõukogude vangilaagrites ebatõenäoline, sest suures puuduses läksid riided ja jalanõud kohe kasutusse.
Ekraanil mõjub kujund võimsalt, kuid seostub ennekõike natsi koonduslaagritega. Nii tekib keeruline küsimus: mis juhtub siis, kui ühe tragöödia sümbol tõstetakse teise ajaloolisse konteksti? Aunini hinnangul võivad sellisel juhul kaduma minna olulised nüansid ning empaatilise silla loomise asemel võib võrdlus mõjuda vaatajale hoopis võõristavalt.
Veelgi problemaatilisemaks muutub kõrvutus siis, kui eri ohvrikogemused hakkavad omavahel võistlema. Küsimus pole ainult selles, kas natsi- ja Nõukogude režiimi kuritegusid tohib võrrelda, vaid ka selles, mida selline võrdlus teeb. “Problemaatiline on see, kui võrdluse tagajärjel tekib ohvrikogemuste hierarhia, mis justkui vihjab, kumb ohvrikogemus oli hullem,” nentis Aunin.
Kangelaste kõrval seisavad kaasajooksikud
Kui laenatud sümbolid võivad hägustada eri tragöödiate piire, siis rahvusliku ohvriloo teine oht peitub selles, mida see varju jätab. Balti mälukultuuris on kõige ebamugavamad pimealad seotud kohalike elanike osalusega holokaustis ja koostööga natsivõimudega. Leedu kinos jõudsid esimesed kollaboratsiooni käsitlevad mängufilmid vaatajateni juba 21. sajandi alguses. Eestis pole sel teemal täispikki mängufilme siiani vändatud.
Hanna Aunini hinnangul on erinevuse taga ennekõike ajalooline tegelikkus. Leedus mõrvati holokaustis ligikaudu 200 000 juuti, mistõttu oli teemat ühiskonnas palju raskem kõrvale lükata. Eesti juudi kogukonnas oli enne sõda umbes 4000 inimest, kellest suur osa jõudis Nõukogude Liitu põgeneda või evakueeriti.
Eestisse jäänud tuhatkond juuti küll tapeti, ent teiste Balti riikidega võrreldavat laiaulatuslikku kogukondlikku vägivalda siin polnud. Aunini sõnul võib just pealtnägijate ja kohalike mälestuste vähesus selgitada, miks need lood pole Eesti filmitegijateni jõudnud. Oma osa on ka Nõukogude-aegsetel mälunarratiividel, mis tõstsid roimade puhul esile kindlaid ohvrirühmi. Näiteks räägiti Klooga ja Kalevi-Liiva massimõrvadest eeskätt välismaalt Eestisse toodud juutide kaudu.
Seda, kui valmis on ühiskond oma kangelasmüüte ümber hindama, näitab hästi neid puudutavate filmide vastuvõtt. Leedu filmid “Iisak” ja “Lilla udu”, mis vaatavad otsa kohalikele holokausti toimepanijatele, võeti Aunini sõnul pigem hästi vastu. Hoopis teravama reaktsiooni kutsus aga esile Šarūnas Bartase “Videvik”, mis kujutas Leedu metsavendi mitmetähenduslikult, tegemata neist ühemõtteliselt kangelasi. Lavastajat süüdistati ajaloo moonutamises ja Vene propagandale kaasaaitamises.
Uued tuuled ja vanad haavad
Kui filmid näitavad, kuivõrd keeruline on rääkida minevikust ilma kangelasi ja süüdlasi lihtsustamata, siis sõda Ukrainas on seda küsimust vaid teravdanud. Venemaa täiemahuline sissetung vallandas Balti riikides uue mälu julgeolekustamise laine ehk ajalugu hakati senisest selgemalt käsitlema ka julgeolekuküsimusena. Sõjaohu taustal tõsteti taas kilbile vastupanulood, noortele hakati korraldama metsavendade laagreid ning hoo sai sisse Nõukogude monumentide teisaldamine avalikust ruumist.
Väline surve sundis riike oma ajaloomälu teadlikumalt kaitsma. Samal ajal tõi kriis nähtavale küsimused, mida oli varem lihtsam edasi lükata. Eestis lahvatas terav vaidlus Juhan Smuuli bareljeefi ümber, kui avalikkuse ette jõudis kirjaniku osalus 1949. aasta märtsiküüditamises. Aunini sõnul näitas see, et Nõukogude pärandiga pole ühiskonnas kaugeltki lõpparvet tehtud.
Uurija hinnangul on niisuguste pimealadega tegelemine demokraatliku mälukultuuri jaoks hädavajalik. Mida monoliitsem on ajalugu, seda lihtsam on seda rakendada propaganda teenistusse. Kui aga ühiskond suudab rääkida ka omaenda ebamugavatest rollidest, on sellel kergem vastu seista desinformatsioonile, mis kasutab valgeid laike sisemiste pingete õhutamiseks.
Sama keeruline ülesanne seisab filmitegijate ees. Ajalugu ei mahu Aunini sõnul kunagi ühte lihtsasse jutustusse ning kõiki osapooli ja vastutusastmeid kaasava mängufilmi loomine on paratamatult keeruline. Kinolinal tuleb sündmusi tihendada ja lihtsustada, samas aga vältida mineviku muutmist mugavaks looks.
Ometi on Aunini hinnangul just filmil võime tuua vaidlused laiema avalikkuse ette. Kunstiteos ei pea pakkuma lõplikku tõde ega arutelu lõpetama. See võiks jätta vaataja küsimuste keskele. “Ma arvan, et film ei peagi pakkuma vastuseid kõikidele küsimustele, vaid võib neid hoopis rohkem tekitada,” nentis Hanna Aunin.
Hanna Maria Aunin kaitses doktoritöö “Post-Soviet Baltic Films on World War II and the Soviet Past: Seeking Recognition and Challenging Historical Lacunae” (“Nõukogude-järgsed II maailmasõja ja nõukogude mineviku teemalised Balti filmid: tunnustuse otsimine ja ajaloolised pimekohad”) Tallinna Ülikoolis 11. juunil. Doktoritööd juhendasid Eneken Laanes ja Teet Teinemaa Tallinna Ülikoolist. Oponeerisid Violeta Davoliūtė Vilniuse Ülikoolist ja Veronika PeheTšehhi Teaduste Akadeemia Lähiajaloo Instituudist.