“Eestis on kõik tingimused olemas, et digivahendeid õppetöös tähenduslikult kasutada,” ütleb Leipzigi Ülikooli teadur ja Tartu Ülikooli värske haridusteaduste doktor Doris Kristina Raave. Koolid on usinalt soetanud digitaalset õppevara ja õpetajaid on nende kasutamisel koolitatud. Ainult tingimustest Raave sõnul digivahendite tähenduslikuks kasutuseks aga ei piisa.
Niisugusele järeldusele jõudis ta oma hiljuti kaitstud doktoritöös, kus luubi all oli see, kuidas Eesti õpetajad digitehnoloogiat tegelikus klassiruumis rakendavad. Raave ja kolleegid käisid 2021. ja 2022. aastal 14 põhikoolis vaatlemas ligi 200 tundi. Samuti intervjueerisid nad vaadeldud õpetajaid ja palusid neil oma meetodi- ja vahendivalikuid põhjendada.
Raave uuring lükkab ümber levinud müüdi, et suurepärased digitingimused koolis tagavad automaatselt ka tähendusrikka õppetöö. Tegelik kasu tekib alles siis, kui mängu astub õpetaja pedagoogiline vaist, mis aitab reaalajas hinnata, mis klassis parajasti töötab. “Minu töö tahab anda edasi sõnumi, et lõpuks on õpetaja oma klassiruumi ekspert. Ta teab ise kõige paremini, millal digi aitab õppida ja millal on õige hetk ekraan sulgeda,” tõdeb teadur.
Meeldiv, kasulik ja lihtne
Senised uuringud digivahendite kasutamise valdkonnas on keskendunud eeskätt vajalike tingimuste mõistmisele. “Vähem on pööratud tähelepanu sellele, et tingimused on vaid toorained, millest saab teha väga erinevaid roogi. Vähem räägitakse, et tegelikult peaksime rohkem toetama õpetaja pedagoogilist vaistu,” tõdeb Doris Kristina Raave.
Tema klassiruumide vaatlustest nähtus, et mingil kujul oli digivahend kasutusel üle 80 protsendis tundidest. Kui õpetajad hiljem vahendite kasutust põhjendasid, joonistus vastuste põhjal välja kolm peamist põhjust. Sooviti kas õppetööd lihtsustada, õpilasi emotsioonide kaudu motiveerida või teemat neile paremini selgeks teha. “Üks põhjus ei välista teist. Mõnikord ma ju motiveerin õpilasi ülesannet tegema ja see toetab nende õppimist,” selgitab Raave.
Digivahendite valik sõltub suuresti sellest, mida õpetaja vaist talle konkreetses tunnis ette ütleb. Ta kuvab ekraanile video ühel hetkel seepärast, et näeb, kuidas lapsed on tüdinenud ja vajavad emotsionaalset turgutust; teisel hetkel aga seetõttu, et liikuva pildi abil on keerulist nähtust lihtsam selgitada. “Ühel juhul me loome õppimiseks vajaliku meeleolu, teisel juhul arendame mõtlemist. Mõlemad otsused on pedagoogiliselt põhjendatud ja väärtuslikud, sest elav ainetund vajabki paindlikkust,” osutab teadur.
Seni on teaduskirjanduses jagatud tehnoloogia kasutamist tihti jäigalt n-ö heaks ja halvaks: õppimist süvendav kasutus on hea ja õpilastele meeldimise pärast kasutus halb. Raave seevastu ei lahterdaks kasutusi nii mustvalgelt, sest meeldiv video võib teema õpilastele tõhusamalt selgeks teha.
“Võib-olla teab õpetaja kogemusest, et õpilased on pealelõunaks väsinud. Kui tema midagi monoloogina selgitaks, jääksid nad lihtsalt tukkuma, ei kuulaks, ei pööraks tähelepanu ega jaksaks enam,” sedastab ta. Kui õpetaja haarab lennult motiveeriva video, et hoida õpilaste tähelepanu, on see Raave hinnangul näide suurepärasest pedagoogilisest vaistust ja olukorra päästmisest, mitte n-ö halvast praktikast.
Teisisõnu on kõige määravam õpetaja pedagoogiline vaist: mis vahendit, mis hetkel ja milleks kasutada. “Oluline on, et kasutus oleks eesmärgipärane, sobiks sellesse olukorda ning vastaks tunni ja õpilaste vajadustele,” sõnab Raave. Vahendi väärtus ei peitu seega seadmes endas, vaid selles, kui hästi see oma eesmärki konkreetsel hetkel täidab. Liiati kaoks ühes õige ja vale kasutuse lahterdusega õpetajatelt ära surve digivahendeid n-ö linnukese kirja saamiseks, aga tähenduseta kasutada.
Õpetaja näitas täna videot, sest…
Oma doktoritöös pakkus Doris Kristina Raave välja uue pedagoogilise praktika analüüsitöörista SÖRM (sotsiaal-ökoloogiline rakendusprotsessi mudel). “Minu uuringu tulemus näitas, et isegi võrreldavate tingimuste korral kasutavad õpetajad digivahendit erinevalt,” ütleb ta. See on tema hinnangul tegelikult hea leid, sest tehnoloogia kasutamine muutub tähenduslikuks just hetkeolukorda arvestades.
Teisisõnu on see, kuidas ja miks õpetaja tunnis oma otsused langetab, elav rakendusprotsess. SÖRM mudel näitab, milliste mõjuväljade keskel õpetaja tegutseb. “Õpetaja ei tee oma otsuseid aga mingisuguses vaakumis, tema valikuid mõjutab terve rida ümbritsevaid tegureid,” kirjeldab Raave.
Õpetajale lähim kiht on klassiruum ühes õpilaste ja tegeliku olukorraga, selle ümber aga kool oma väärtustega. Järgnevad hariduspoliitika kiht ja kõige laiemalt ajastu muudatused nagu tehisaru tulek või koroonapandeemia. “Kõik see, mis toimub ühiskonnas ja riigi tasemel, mida me väärtustame ning mis on koolis oluline, jõuab lõpuks klassiruumi,” tõdeb teadur.
Raave rõhutab, et just käimasolev tehisaruhüpe teeb õpetaja pedagoogilise vaistu veel olulisemaks. “Kui varem oli arvuti klassis passiivne tööriist, siis tehisaru astub klassi aktiivse osalejana, mis kohandub iga õpilase tempoga sekundipealt,” ütleb ta.
Klassiruumis ei ole enam ühtne rütm, vaid paarkümmend paralleelselt muutuvat õpiteed. “Masin võib küll luua sekundiga teksti või lahendada võrrandi, kuid tal puudub inimlik kohaolek ja kontekstitaju – tehisaru ei näe, kas laps on täna väsinud, kurb või vajab hoopis motivatsiooni. Seetõttu vajame õpetajat, kes suudab seda elavat protsessi reaalajas juhtida ja hinnata, kas masin arendab last või mõtleb tema eest ära,” arutleb teadur.
SÖRM on tema sõnul lihtsustavalt mudel, mis mis aitab hoida silme ees suurt pilti. Kui senised mudelid on digitehnoloogiate kasutuses keskendunud mingile kitsale asjaolule, siis SÖRM vaatab kogu süsteemi korraga.
“Mudel näitab, et õpetaja tegevus ei sõltu ainult tema oskustest, hoiakutest ja taustast, vaid ka klassiruumist, koolist ja ühiskonnast. See teadmine vabastab õpetaja ekslikust tundest, et kõik sõltub ainult temast,” seletab Raave. Kui õpetaja siis mõistab, millises mõjuväljas ta tegutseb, oskab ta neid ümbritsevaid tegureid ja võimalusi ka oma tundide planeerimisel teadlikult liitlasena kasutada.
Kolleegi eeskuju loeb
Laiemalt ongi Doris Kristina Raave kirg toetada õpetajatöö innovatsiooni läbi toe ja julguse proovida uusi lähenemisi. Piltlikult öeldes otsib ta viise, kuidas aidata õpetajal märgata oma töös väljakujunenud rutiine ning neid värske pilguga üle vaatama ja uusi lähenemisi katsetama. “Tööturg ja vajadused muutuvad pidevalt. Kui õpetame oma õpilasi samamoodi nagu vanasti, ei anna me neile ilmtingimata neid oskusi, mida neil on tulevas elus vaja,” tõdeb ta.
Oma töö valguses peab teadur oluliseks, et koolid väärtustaksid õpetajate omavahelist koostööd. Lisaks võiksid koolid tema sõnul püüda luua õpetajate tihedasse tunniplaani eraldi aja, kus nad saavad koos maha istuda ja oma praktikat läbimõtestada.
Seejuures oleks hea, kui kolleegid oma kogemusi võrdleks ja nende üle arutaks. “Tihti õpivad õpetajad palju meelsamini n-ö sõbrasoovitusest, kui et teadlane tuleb ütlema, et tee seda või teist,” märgib Raave. Teadlane võib küll anda soovitusi, kuid ta ei saa kunagi ette teada konkreetse klassiruumi hetkeseisu, konteksti ja vajadusi. Kuna iga tund on elav protsess, saab selle ainus tõeline ekspert olla ikkagi õpetaja ise.
Samas sõltuvad õpetaja igapäevased valikud tunnis otseselt sellest, mida süsteem temalt laiemalt ootab. “Me teeme seda, mida mõõdame ja hindame,” ütleb teadur. See tähendab, et kui õpetajat hinnatakse ainult tema õpilaste eksamitulemuste järgi, võibki too õpilasi eksamiks väga kitsalt ette valmistada.
Sama kehtib digivahendite kasutamise kohta. Selmet hinnata, kas õpetaja üldse kasutab mõnikord digitaalset töölehte, tasuks Raave sõnul hinnata, milleks ta seda teeb. “Just sisulist ja tähenduslikku lähenemist peaks süsteem märkama ja toetama,” ütleb ta.
Teaduri sõnul seisnebki SÖRM-e mudeli peamine praktiline väärtus asjaolus, et see toimib analüüsitööriistana, mis aitab tunnis tehtud kiireid otsuseid tagantjärele süsteemselt lahti harutada. “See vaade ei ole mõeldud ainult õpetajale, vaid pakub ühist keelt tervele haridusvõrgustikule,” selgitab Raave. Mudel aitab ka koolijuhtidel, õpetajakoolitajatel ja hariduspoliitika kujundajatel märgata, et klassiruumi valikud ei sõltu pelgalt õpetaja tehnilistest digioskustest, vaid sellest, kuidas kooli väärtused, tugistruktuurid ja ühiskonna ootused tundi mõjutavad.
Tervikpildi mõistmine annab kõigile osapooltele professionaalse vabaduse neid erinevaid mõjusid teadlikult õpilaste hüvanguks suunata ja ära kasutada. “Ma arvan, et õpetajakoolitus saab väga hästi õpetajates kujundada harjumust eneserefleksiooniks: miks ma teen seda, mida ma teen, ja kas see aitab mind mu eesmärgini?” lisab Raave.
Tulevikuvaates rõhutab Raave veel, et õpetajale tuleb anda vaistu arendamiseks eraldi aeg•
•
More ja professionaalne vabadus. “Tehisaru ajastul on just õpetaja pedagoogiline vaist ehk tema inimlik kohaolek, situatsioonitaju ja reaalajas kohandumine see, mis paneb tehnoloogia õpilaste arengut toetama, mitte nende eest mõtlema,” tõdeb ta.
Doris Kristina Raave kaitses haridusteaduse erialal doktoritöö “Socio-ecological enactment process (SEEP) model for understanding digital technology integration” (“Sotsiaal-ökoloogiline rakendusprotsessi mudel (SÖRM) digitehnoloogia kasutamise mõistmiseks”) 16. juunil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Margus Pedaste ja kaasprofessor Katrin Saks Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Helen Crompton Old Dominioni Ülikoolist.