Eesti Konservatiivse Ravaerakonna üks asutajaid, erakonna aseesimees, presidendikandidaat, laia silmaringiga ning väga mitmekülgsete kogemustega Mart Helme More räägib intervjuus, et poliitikasse tulema suunas teda patriotism, mure eesti rahvuse säilimise pärast ning armastus Eestimaa vastu.
Mart Helme More, te olete olnud diplomaat, välisministeeriumi ametnik, ajakirjanik ja ettevõtja, pidanud loomi ja teinud muusikat. Millised neist kogemustest on teid kõige paremini ette valmistanud Eesti presidendi ametiks praegusel raskel ajal, mil rahvusriik on tugeva surve all?
No tegelikult kõik, kõik on kaasa võtta sealt. Näiteks kui räägitakse, kuidas meil peab olema välispoliitiliselt kompetentne president, siis ma julgen väita, et mul see kompetents on olemas. Mitte lihtsalt välisministeeriumis töötamise ajast ja isegi mitte lihtsalt sellest, et olin suursaadik Moskvas, vaid ka sellest, et pidasin eelnevalt Eesti delegatsiooni liikmena läbirääkimisi Vene vägede väljaviimiseks. Ja see delegatsioon ei olnud sugugi suur. Kuigi tänapäeval peksavad kõik rusikaga vastu rinda, et kaitseme siin kindlates kätes Eestit, siis kui mina, Raul Mälk ja veel mõni ei oleks tookord viimasel hetkel suutnud saavutada läbimurret, et Lennart Meri sai alla kirjutada need paljuvaieldud juulilepped ja Vene väed lahkuda, siis oleks meil tõenäoliselt praegu täiesti teine olukord. Me ei oleks suure tõenäosusega NATO liikmesriik.
Nii et mul on välispoliitiline kompetentsus kindlasti olemas.
Aga ka muud elukogemused – olen olnud kirjastaja, olen olnud ülikoolis lektor ning see kõik on viinud mind kontakti väga erinevate ühiskonna segmentidega. Ma ei ole nende segmentide ootusi, muresid ja vajadusi läbi elu suutnud mitte ainult kõrvalt vaadates kaardistada, vaid ka nende sees olles mõista nende keerulisust, sest nagu öeldakse: saatan peitub detailides.
Täpselt samuti olen olnud turismiettevõtjana ettevõtluses, kus on ka palju erinevaid kihistusi.
Ühesõnaga: elukogemus väga erinevatest valdkondadest annab võimaluse näha asja ühtaegu nii väljast kui seestpoolt.
Ja ma arvan, et nii laia ja mitmekesise elukogemusega inimesi meil presidendikandidaatide hulgas ei ole või vähemalt ei ole ma nende välja pakutud nimede seas näinud.
Kuidas on see pikk tee poliitikuna kujundanud teie arusaama Eesti poliitikast ja rahva tegelikest ootustest?
Mida nõrgem on meie rahvuslik kehand, mida madalam on meie sündimus ja mida kõrgemaks kasvab rahva keskmine vanus, seda loiumaks ja letargilisemaks muutub ühiskond tervikuna.
Mässumeelsust jääb vähemaks, nooruslikku energiat enda eest seista, muutusi nõuda, ülekohtule vastu hakata jääb kogu aeg•
•
More vähemaks ja see on äärmiselt kahetsusväärne.
Olete üks EKRE asutajaid. Mis tingis erakonna sünni?
Olen küll EKRE asutaja, kui nii võib öelda, aga EKRE sündis ikkagi Eesti rahvusliku liikumise, mille üks juht oli Martin, ja Rahvaliidu jäänuki ühinemisest.
Kui toimusid Lihula samba avamisega seotud vägivallaintsidendid Lihula rahva ja Eesti patriootide vastu, siis olin äärmiselt kriitiline, et Rahvaliit, täpsemalt Rahvaliidu juhtkond, on reetnud teatud rahvuslikud ideaalid: ei julge seista nende eest, allub välissurvele ja liberaalsele ajupesule. Selle kriitika tulemusena visati mind Rahvaliidust välja. Aga Rahvaliidus oli palju neid, kes mäletasid mu julget ja selgroogset seisukohavõttu ja endiselt pidasid minust lugu ja toetasid mind. Kui Rahvaliit oli kukkunud Riigikogust välja, tekkis olukord, kas ta lakkab täielikult eksisteerimast, siis Rahvaliidu viimased sellised juhid pöördusid minu poole palvega, et ma ühineksin nendega, asuksin erakonna etteotsa ja püüaksin kriisi lahendada ja Rahvaliitu sellest välja tõmmata. Idee oligi niisugune, et kui Rahvaliitu ei ole võimalik enam päästa, saaks luua uue erakonna, mida me 2012. aastal ka tegime.
Nii et jah, see sündis puhtast patriotismist. Nägin, et ülejäänud erakonnad peavoolustavad, kartellistavad, et meil ei ole ühtegi tõeliselt patriootilist erakonda, vaid sellised libapatriootilised erakonnad, kes kõik vaatavad ikka ühe silma ja kõrvaga kogu aeg•
•
More Brüsseli ja muude võimukeskuste poole – mida sealt lubatakse ja mida sealt kästakse. See ei olnud mulle vastuvõetav. Tahtsin vastukaaluks poliitilist jõudu, mis seisaks eesti rahva eest, selle väikese rahva eest, kellel peab ka olema oma sõnaõigus oma ajaloolisel kodumaal.
Kuidas teie presidendina saaksite kaasa aidata eesti kultuuri, keele ja demograafia säilimisele?
Eelkõige sellega, et ei korrutataks mingeid stamploosungeid euroopalikest väärtustest. Missugused need euroopalikud väärtused siis on? Homolipp? Ukraina toetamine? See vajab ikkagi väga sügavat defineerimist.
Eestluse väärtused on samal ajal maha vaikitud. Vähemalt kolm meie viimast presidenti ei ole rahvuslike väärtustega tegelenud.
Praegune president räägib küll targast rahvast, aga see tark rahvas on ju meil ülikoolides ajupestud.
Kui palju oleme lugenud, kui palju orienteerume maailma muusikaklassikas, maailma kirjandusklassikas, maailma üldajaloos… Jah, meil on nutitark rahvas, aga kas on universaalset sügavust? Oskame pangaülekandeid teha ja üksteist Facebookis ja Instagramis sõimata…, kuid see ei ole tarkus.
Presidendi esimene kohus on tuletada kõigile kogu aeg•
•
More meelde, mis on meie põhiseadusesse kirjutatud. Mitte ainult rahvuslikke küsimusi, vaid ka neid küsimusi, mis puudutavad isikuvabadusi, mida meil süstemaatiliselt jalge alla tallatakse. Üks eelnõu teise otsa tuleb ja legaliseerib selle, kuidas kõike võib nuhkida, kõiki võib kohtu alla anda, süüdistama hakata ilma tegelikku süüd tõestusmaterjali omamata.
See on põhimõttekindla kriitika valdkond, mida president peab tegema täidesaatva võimu kuritarvituste puhul. Ja mina näen selles väga selgelt oma rolli.
Olete öelnud, et presidendina oleks teie esimene asi taastada põhiseaduslik kord, kas seda te oletegi silmas pidanud?
Jah, olengi pidanud silmas, et põhiseaduses on hulk ilusaid paragrahve, ent see põhiseadus on kirjutatud omaaegse demokraatia idealismi lainel üheksakümnendate aastate algul, kui see rahvahääletusega vastu võeti.
Kuid ega siis demokraatia idealiseerimine põhiseaduses tähenda, et kõik kirja pandud nõudmised täitevvõimule ja ametkondadele, sealhulgas põhiseaduslikele institutsioonidele on lihtsalt sõnakõlks, mille võib tühistada, nagu meil praegu on tehtud põhiseaduse kommenteeritud väljaandega.
Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne ei ole ju rahvahääletusel heaks kiidetud, see on kamba juristide arvamus, mis tühistab põhiseadust. Sellega ei saa kuidagigi nõus olla.
Kuna president on põhiseaduse kohaselt põhiseadust kaitsev institutsioon – mitte persoon, vaid institutsioon –, siis tulebki presidendina seda teha. Ja teha seda vankumatult ja konflikte kartmata.
President saab ka aktiivsemalt sekkuda kui ainult kritiseerida, kas siin on tal ka hoovad?
No presidendil on oma vahendid: seadusi mitte välja kuulutada, seadusi vaidlustada, valitsusliikmete ja parlamendiliikmetega kohtumine, oluliste ja põhiseaduse seisukohast küsitavate eelnõude ja initsiatiivide eelnev arutamine, oma seisukohtade esitamine, oma juriidiliste analüüside ja seisukohtade esitamine.
President aktiivselt sekkuma ka päevapoliitikasse ja seda ei saa keegi talle keelata. Ei ole nii, et presidendil on vähe võimu, ei ole!
Kui presidendil on autoriteet, siis on presidendil tegelikult võimu. Presidendi võimu garant on presidendi autoriteet, aga selleks peab olema tõepoolest autoriteetne isiksus, kes vaatab asja Eesti rahvuse ja riigi seisukohast, mitte kitsarinnaliste, päevakajaliste või parajasti moes olevate ideoloogiliste dogmade seisukohast, nii et president saab väga palju teha nii-öelda töö käigus.
Kuidas Eesti president peaks suhtuma Brüsselist pealesurutavatesse ideoloogilistesse kavadesse nagu rohepööre, migratsioonikavad jne, kui Euroopa Liit sekkub liikmesriikide sisepoliitikasse?
Eks presidendil on oma rahvusvaheline mõõde, sellepärast nõutaksegi temalt, et tal peab olema kompetents välispoliitikas. President saab ju ikkagi kohtuma ka teiste Euroopa Liidu riikide juhtidega vastastike visiitide käigus.
President saab kahesuunalist poliitikat ajada, ühelt poolt tuua Eestisse teiste presidentide või peaministrite seisukohti teatud põletavates küsimustes, aga ise välja viies meie mured ja seisukohad.
Mäletan, et ma ei olnud isegi veel Riigikogu liige, kui käisin Euroopa parlamendis, seal on selline asi nagu regioonide vaheline grupp – käisin endise Venemaa suursaadikuna rääkimas Balti riikide ja Euroopa julgeolekust suhetes Venemaaga. Vaatasin, et inimesed jäid väga mõtlikuks: ei peagi olema kõige tugevamate seisukohtade alusel kujundatud poliitika Venemaa suhtes, vaid kõige nõrgemate, haavatumate murede ja seisukohtade alusel peab see olema välja töötatud.
Ja see on just asi, mida president saab teha – viia meie mured kõrgeimale tasemele, meist suuremate riikide juhtide ette.
Euroopa initsiatiivide puhul on teatud mõttekaaslaste koalitsiooni moodustamine alati võimalik, kuigi jah, selle vormistamine jääb presidendi institutsiooni võimalustest väljapoole. Kuid selle initsiatiiviga survestada valitsust Eestile kahjulikest seisukohtadest loobuma on täiesti võimalik.
Mis on see üks ja oluline väärtus, millest te presidendina mingil juhul ei tagane, olgu surve milline tahes?
Eesti rahvus. Eesti peab jääma rahvusriigiks, nagu meie 1992. aasta põhiseadus seda sätestab! Siin ei saa taandumist olla.
Lisaks kõik ideoloogilised ajupesud, mis kahjustavad rahvuskehandit, alates liberaalsest seksuaalpoliitikast – kui on selge, et need mõjuvad meie rahvuse püsimisele negatiivselt ja pikemas perspektiivis negatiivse kumulatsiooniga, siis tuleb koputada vastu lauda, et, sõbrad, tuleme nüüd mõistusele. Igasuguste vikerkaarelippude lahtirullimise jätame ära, sest see ei tugevda meie rahvuskehandit, vaid lõhestab meie rahvast.
Teine teema on loomulikult migratsioon, Eesti on ju kolossaalse migratsioonisurve all eelkõige slaavi riikidest ja endisest Nõukogude Liidust.
Paarisaja tuhande inimesega Eestit üle ujutada ei ole mingi küsimus, aga meile on see katastroof.
Ka ei ole mingi küsimus kolmandast maailmast või Aasiast ja Aafrikast Eesti üleujutamine juhuslikult loksuva elemendiga.
Siin on punased jooned ega saa olla mingit liberalismi, ei saa olla eesti rahva häbistamist totrate loosungitega ksenofoobiast või rassismist. See on elementaarne enese alalhoiuinstinkt. Kui tahame, et Eestis ka viiekümne või saja viiekümne aasta pärast on riigikeel eesti keel ja selle maa rahvastiku enamuse moodustavad eestlased, siis ei saa olla mingit taganemisruumi. See on kategooriline imperatiiv.
Nii et teil on ikkagi lootust Eesti tuleviku suhtes ja saab veenda ka tänaseid noori, et rahvuslusel on tulevikku?
Maailmas on ikka riike, kus kindlameelselt seistakse rahvusriikluse, oma keele ja kultuuri eest. Ungaris küll Viktor Orban langes, aga tundes ungarlasi, siis ükskõik missugune valitsus Ungaris on, nende prioriteediks jääb Ungari hoidmine Ungarina. Täpselt sama võin öelda Poola kohta. Poola asi on iga poolaka asi. Nad võivad kakelda, olla eri arvamusel paljus, aga kõigil on selge – ühine asi on Poola asi.
Presidendi ülesanne on kõik paljudes küsimustes eriarvamusel olijad – esimeseks, teiseks ja kolmandaks Eestiks jagunevad inimesed – ühe mütsi alla tuua selles ühes küsimuses.
Iga eestlase asi on Eesti asi. Eesti asi on iga eestlase asi, see on pöördvõrdeline. Kui me seda ei suuda, kui meil ei tule presidenti, kes lõhestamise asemel hakkab rahvast liitma, siis on halvasti. Mina tahaksin väga olla rahvast liitev president.
Palun lõpetuseks üks meenutus lapsepõlvest, mis on kujundanud teie teekonda.
Ilusaid hetki on palju, alates sellest, kui paljajalu Pärnu mererannas ringi jooksin ja ehitasin sõpradega juhuslikest palgijuppidest parvesid ning kui kõpitsesime tormiga randa uhutud paate sõidukõlbulikuks.
Kuid minu rahvuslikku meelsust kujundas seegi, et sealsamas Pärnu rannarajoonis, kus ma sündisin ja kasvasin, oli esimese Eesti vabariigi ajast hästi palju suvilatüüpi maju, mis talvel olid tühjad ja mida kasutati suvitajate majutamiseks. Pärast Teist maailmasõda pandi need kõik täis Vene sõjaväelasi ja nende perekondi. Nii, et meie, eesti lapsed, olime tegelikult seal rahvuslik vähemus ja saime maast madalast tunda, kuidas sind terroriseeritakse, sinuga tüli noritakse ja sulle peksa püütakse anda.
Saime aru, et peame kokku hoidma ja vastu hakkama. Minu rahvuslik meelsus on kindlasti ka selle kogemuse tulemus.
Aarne Mäe