Jaanipäeva peetakse sageli üheks kõige eestlaslikumaks pühaks. Lõkked, sõnajalaõie otsimine, jaaniöö maagia ja sõidud maale tunduvad nii omased, et nende juuri otsitakse sageli kohalikust pärimusest. Tegelikult ulatuvad pööripäevakombed palju kaugemale ning neid leidub peaaegu kõikjal maailmas.
Eesti Kirjandusmuuseumi folkloori- ja usundiuurija Reet Hiiemäe sõnul võib pööripäevade tähistamise jälgi leida peaaegu kõikjalt maailmast. Erinevad kultuurid on küll loonud oma kombed ja tõlgendused, kuid suvise pööripäeva tähistamine on inimkonna jaoks olnud oluline juba aastatuhandeid.
“Pööripäeva tähistamist kohtab väga-väga paljudes maailma paikades. See ei ole sugugi ainult eestlaste või Põhjamaade nähtus,” ütles Hiiemäe “Vikerhommikus”.
Kuigi kombed on eri maades erinevad, ühendab neid üks keskne idee: pööripäeva peetakse eriliseks hetkeks, mil loodusjõud ja inimese elu mõjutavad nähtamatud väed on tavapärasest aktiivsemad.
Kui eestlased seostavad jaanipäeva eelkõige lõkke, looduse ja valgete öödega, siis paljudes riikides on püha seotud ka ristija Johannesega. Hiiemäe selgitas, et pühaku nimi on eri kultuurides aja jooksul muutunud, kuid algne seos on sageli siiski äratuntav.
Näiteks tähistatakse Brasiilias Festa Juninat. Kuigi nimi kõlab eestlase jaoks võõralt, pärineb see samast juurest nagu siinne Jaan. Euroopa kolonistide kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud traditsioon on sealsete oludega kohanenud. Kui Eestis tähistatakse suve haripunkti, siis Brasiilias langeb püha hoopis talveaega.
Samas pole sealne talv võrreldav põhjamaise talvega. Seetõttu on Festa Junina seotud eelkõige saagikoristuse alguse ja vihmaperioodi lõppemisega.
“Kui meie mõtleme sageli, et jaanipäevaks võiks ilus ilm tulla ja loodame, et vihma ei sajaks, siis seal ollakse õnnelikud hoopis selle üle, et vihma on olnud piisavalt ja saak saab kasvama hakata,” selgitas folklorist.
Sarnaseid traditsioone leidub ka Prantsusmaal, Kanadas ja Itaalias. Slaavi kultuuriruumis tuntakse püha aga Ivan Kupala nime all. Seal peetakse pidustusi õigeusu kalendri järgi mõnevõrra hiljem, juuli alguses. Ka selle nime taga peitub tegelikult sama ajalooline juur nagu eestlaste jaanipäeval.
Kuigi jaanipäeva nimi viitab ristija Johannesele, näeb Hiiemäe Eesti tavade taga märksa vanemaid kihistusi. “Kui me vaatame Eesti jaanikombeid, siis nende keskmes ei ole tegelikult kristlikud motiivid, vaid looduse ja viljakusega seotud uskumused,” rääkis ta.
Rahvapärimuses ei olnud Jaan ainult pühaku nimi. “Vanades tekstides räägitakse Jaanist sageli nagu mingist olendist või jõust, kes võib inimese käekäiku mõjutada,” sõnas ta. Sellised lood viitavad sellele, et kristlik nimi sulandus varasemate loodususundiliste kujutelmadega ning omandas rahvapärimuses täiesti uue tähenduse.
Kui küsida, milline sümbol ühendab eri maade jaanitraditsioone kõige enam, on vastus lihtne: tuli. Lõkke süütamine kuulub Hiiemäe sõnul peaaegu kõikjal pööripäeva tähistamise juurde. Selle tähendus võib aga kultuuriti erineda.
“Lõket kohtab pööripäevapidustuste juures peaaegu kõikjal maailmas,” ütles Hiiemäe. Eestis seostatakse lõket sageli kaitsemaagiaga. Usuti, et tuli peletab eemale halbu jõude ning aitab tagada õnne ja viljakust. Samuti nähakse selles seost päikesekultusega, sest aasta valgeimal ajal süüdatud tuli sümboliseerib valguse jõudu. Ukrainas hüppavad noored üle leekide alati koos kallimaga, mis peaks tugevdama nendevahelist sidet.
Brasiilias on lõkke tähendus mõnevõrra teistsugune. “Brasiilias seostatakse lõket rohkem ristija Johannese sünniga seotud legendidega, meil on sellel aga palju tugevam seos rahvapärase maagilise mõtlemisega,” märkis Hiiemäe.
Ka lõkkest üle hüppamine ei ole ainult Eesti komme. Sarnane tava kuulub tänini näiteks Ukraina ja teiste slaavi rahvaste Ivan Kupala pidustuste juurde. Sageli hüppavad seal lõkkest üle armunud paarid, et tugevdada oma omavahelist sidet.
Hiiemäe hinnangul võib lõkke ületamist vaadelda omamoodi riitusena. Tuli on inimese jaoks alati olnud korraga nii kasulik kui ka hirmutav. Selle ületamine sümboliseerib julguse proovilepanekut ja inimese võimet loodusjõude valitseda.
Miks ennustatakse just jaaniööl armastust?
Jaaniööga seotud armastuse ennustused on tuntud paljudes maades. Eestis pannakse selleks padja alla seitse, üheksa või kaksteist lilleõit. “Need ei ole juhuslikud arvud. Seitse, üheksa ja kaksteist kuuluvad paljudes kultuurides maagiliste arvude hulka,” selgitas Hiiemäe.
Slaavi maades kasutatakse aga teistsuguseid võtteid. Näiteks lastakse lillepärjadel mööda jõge või järve triivida. “Arvati, et kõige kaugemale või esimesena kohale jõudev pärg kuulub neiule, kes abiellub kõige varem,” lausus ta.
Folkloristi sõnul peitub selliste uskumuste taga arusaam, et pööripäev on piiripealne aeg•
•
More. “Sellistel üleminekuaegadel usuti olevat võimalik mõjutada oma tulevikku ja saatust rohkem kui tavaliselt,” ütles ta.
Paljude eestlaste jaoks seostub jaaniöö sõnajalaõie otsimisega. Hiiemäe sõnul ei rääkinud vanemad pärimused siiski mitte romantikast. “Varasemates teadetes ei ole sõnajalaõie peamine tähendus seotud armastusega, vaid usuti, et selle leidja võib mõista loomade keelt või avada lukke,” märkis ta. Alles hilisemal ajal kujunes sõnajalaõiest armastuse ja paarisuhte sümbol.
Kadakate lüpsmine ja piimaõnne püüdmine
Jaaniööga olid seotud ka väga praktilised eesmärgid. Hiiemäe on uurinud Eesti piimanduspärimust ning leidnud sadu kirjeldusi rituaalidest, mille eesmärk oli suurendada karja õnne ja piimatoodangut. “Jaaniöö oli üks tähtsamaid aegu piimaõnne kindlustamiseks,” lausus ta.
Kõige värvikamate tavade hulka kuulus kadakate lüpsmine. “Tänapäeval võib see kõlada naljakalt, aga inimeste jaoks oli tegemist täiesti tõsise tegevusega,” rääkis ta. Karja hea käekäik tähendas taluperele otseselt majanduslikku kindlustunnet ning seetõttu suhtuti sellistesse rituaalidesse väga tõsiselt.
Kui räägitakse võõrastest kultuuridest, tunduvad nende tavad sageli eksootilised. Hiiemäe arvates võiks aga vahel vaadata ka iseennast kõrvalt. “Välismaalase jaoks võib olla üsna kummaline see, kuidas terve Eesti enne jaanipäeva justkui liikuma hakkab,” ütles ta.
Tema sõnul võib kõrvaltvaatajale päris eriline tunduda näiteks see, et inimesed seisavad tundide kaupa Saaremaa praamijärjekordades või sõidavad sadade kilomeetrite kaugusele lihtsalt selleks, et veeta üks õhtu lõkke ääres. “Need on rituaalid, mida tehakse sellepärast, et nii on kombeks,” rääkis ta.
Just selles peitubki tema sõnul pärimuse jõud. Kuigi tänapäeva inimesed ei usu enam tingimata, et jaaniöö maagia aitab tulevikku ennustada või piimaõnne kasvatada, täidavad vanad kombed jätkuvalt olulist rolli.
Need annavad võimaluse kogeda kuuluvustunnet, sidet loodusega ning tunnet, et osaletakse milleski, mida on tehtud põlvkondade kaupa enne meid. “Kombed võivad muutuda, aga vajadus rituaalide järele ei kao kuhugi,” ütles Hiiemäe.