„Tuuleenergia arendamine on Eestis saanud tugeva poliitilise ja ideoloogilise hoo – valitsus kiirendab seadusmuudatustega planeeringuid, omavalitsustele on jagatud 200 000 eurot tuulearenduste menetlemiseks ning kõigele lisaks lubatakse kuni miljoni euro suurust preemiat tuuleparkide planeeringute kehtestamise eest. Kuid üks oluline küsimus on jäänud tagaplaanile: kes maksab kinni tuuleparkide lammutamise ja keskkonna taastamise, kui projektid jõuavad oma elukaare lõppu ja arendaja pankrotistub?” kirjutab Riigikogu liige Evelin Poolamets.
Juba 2018. aastal soovitas Tartu Ülikooli uuring kaaluda tuuleparkidele finantstagatise kehtestamist, sest puudub kindlus, et kasutusea ületanud tuulikud ka tegelikult demonteeritakse. Täna, aastal 2026, ei ole see tagatis Eestis endiselt kohustuslik. Riik on probleemist teadlik olnud vähemalt kaheksa aastat, kuid sisulist sammu selle lahendamiseks pole astutud.
Ülikooli uuring näitab, et ilma finantstagatiseta ei ole mingit garantiid keskkonnakohustuste täitmiseks. Eestis on korduvalt juhtunud, et ettevõtete pankrottide järel jäävad keskkonnakahjud maksumaksjale. Just selle vältimiseks on finantstagatis mõeldud – see peab tagama, et vajalik raha on olemas ka siis, kui arendaja oma kohustusi enam täita ei suuda. Loogiline lahendus oleks siduda see kohustus juba loa andmisega, nagu näiteks jäätmekäitluses.
Sellest lähtudes on EKRE esitanud eelnõu, et kohustada arendajaid looma finants- ja vastutustagatised, vältimaks olukorda, kus tuuleparkide likvideerimise kulud jäävad kohalike omavalitsuste või maksumaksja kanda. Paraku ettepanek toetust ei leidnud. Kuigi tunnistati, et probleem on olemas, põhjendati otsust nii, et selline nõue tõstaks tuuleenergia hinda. Eelnõu oponendid viitasid sellele, et Lätis ja Leedus sarnased kohustused puuduvad ning nende kehtestamine Eestis vähendaks tuuleenergia konkurentsivõimet.
See lähenemine on lühinägelik. Kui konkurentsivõime nimel jäetakse keskkonna- ja finantsriskid maandamata, tähendab see, et kasum võetakse välja, kuid kohustused jäetakse ühiskonnale.
Riigikogu majanduskomisjonis aprillis toimunud arutelul selgitas Kliimaministeeriumi esindaja Peep Siim, et ministeeriumis on kaalutud nii finantstagatise kehtestamist kui ka võimaliku fondi loomist. Maismaa tuuleparkide puhul jõuti järeldusele, et küsimus lahendatakse võlaõiguslike lepingutega maaomanike ja arendajate vahel. See tähendab, et arendaja pankroti korral langeb kohustus maaomanikule.
Samuti kinnitab värske Keskkonnaagentuuri analüüs, et muretsemiseks on põhjust küll ja veel. Tuuleparkide elukaare lõpus on vastutus killustunud ning sõltub suuresti arendajate ja maaomanike vahelistest lepingutest. Need on sageli konfidentsiaalsed ning maaomanik on läbirääkimistel nõrgemas positsioonis. Halvimal juhul võib ta aastakümnete pärast avastada, et tema maale rajatud tuulikud ja teised rajatised seisavad kasutuna ja nende eemaldamiseks puuduvad nii raha kui ka selge vastutaja.
Tuuleenergiaettevõtted väidavad, et demonteerimiskulud on elektri hinnas arvesse võetud, samas ei ole Eestis seni koostatud usaldusväärseid ja läbipaistvaid kuluprognoose. See omakorda tekitab küsimuse, kuidas saab arvestada millegi hinnaga, kui seda pole isegi välja arvutatud?
Küsimusi tekitab, et kui tuulistel perioodidel langeb elektri hind nulli või isegi negatiivseks, kuidas kataks see tulevikus mitmemiljonilised lammutuskulud?
Keskkonnaagentuuri hinnangul võib juba 2056. aastaks tekkida tuulikute lammutamisest ligikaudu 28 500 tonni jäätmeid. Ühe 80-meetrise tuulikulaba kaal on kuni 26 tonni ning selle materjali Eestis ümbertöötlemise võime puudub. Jäätmed tuleb eksportida, mis omakorda suurendab kulusid.
Sopi-Tootsi tuulepargi näitel on hinnatud, et 38 tuuliku lammutamise kogukulu jääb vahemikku 4,7–5,8 miljonit eurot pluss käibemaks. Kui arvestada, et mõnda omavalitsusse kavandatakse üle saja tuuliku, tekib küsimus: kas kohalikud omavalitsused ja maaomanikud peaksid juba täna koguma talumistasusid ja „tuulepreemiaid” sukasäärde, kui arendaja oma kohustusi ei täida?
Mitmes Euroopa riigis on tuuleparkide demonteerimise ja jäätmekäitluse kulude katmiseks kehtestatud kohustuslikud finantstagatised. Näiteks Prantsusmaal on see keskkonnaloa lahutamatu osa, mille suurus arvutatakse seaduses sätestatud valemi alusel. Taanis rakendatakse suuremate projektide puhul tagatisi, mis katavad olulise osa tulevastest lammutuskuludest.
Eestis on vastupidi: tuuleparkide rajamist kiirendatakse, kuid nende elukaare lõppu puudutavad reeglid on ähmased – puuduvad ühtne riiklik regulatsioon ja siduvad finantsgarantiid.
Kohalikud omavalitsused peavad vajalikuks selgemaid juhiseid ja riiklikke regulatsioone, mis käsitleksid tuulikute demonteerimist ning jäätmete lõppkäitlust. Ilma selleta jääb oht, et tulevikus seisame silmitsi mahajäetud tuuleparkide ja lahendamata keskkonnaprobleemidega.
Kliimaministeerium on pakkunud lahendusena välja juhised omavalitsustele ja maaomanikele lepingute sisu kohta. Et esimesed hoonestusõiguse lepingud sõlmiti juba aastatel 2022–2023, on juhenditega lootusetult hiljaks jäädud. Näiteks Vinni vallas on teada juhtum, kus notar katkestas lepingu sõlmimise ja soovitas maaomanikul kasuada juristi abi. Lepingus soovis arendaja hoonestusõigust koguni 60 aastaks. Seejuures ei arvestata hoonestustasu tuulikute eest, „mille suhtes ei ole väljastatud kasutusluba ega tuulikuid, mis on lõpetanud töö”. Veel seisab lepingus, et hoonestaja ei pea eemaldama rajatud teid, platse ega maa-aluseid kaableid – ehk kõige kallim osa demonteerimisest jäeti maaomaniku kanda.
Selliste tingimuste juures ei ole välistatud, et kümnete aastate pärast seisavad kasutud tuulikud maastikul edasi, sest eemaldamiseks puuduvad nii raha kui ka kohustus.
Kas me oleme valmis sellega leppima?
Eesti saaks õppida teiste riikide kogemusest. Soomes on finantstagatise nõude kehtestamine jõudnud seadusloomeni – 2024. aastal käivitati protsess ning valitsuse eelnõu plaanitakse esitada parlamenti 2026. aastal.
Et hoida tuuleenergiat konkurentsivõimelisena, ei tohi loobuda keskkonna- ja finantsriskide maandamisest. Vastasel juhul tähendab see lihtsalt, et risk kantakse edasi järeltulevatele põlvedele. Kas me oleme valmis elama keskkonnas, kus maastiku lahutamatuks ei ole enam tuulikupark vaid tuulikukalmistu? Odavam elekter ei saa tulla selle hinnaga, et tulevased kulud jäetakse teadlikult katmata ja vastutus võtmata.